Lõpetame Eestis asjad ära

Tänane päev tõi kohale reaalsuse- me päriselt ka läheme reedel minema! Hannes lõpetas pidulikult oma paar kuud kestnud IT-koolituse ära ning mina tegin oma töö juures viimaseid jõupingutusi ning lõpetasin ilma suurema tseremooniata enda asjad samuti ära. Enam pole meil siin mingeid kohustusi, mis Tenerifel vaikselt kuklasse hingaks ja koju tagasi tulema sunniks. Väga mõnus.

Üleeile pakkisime ära esimese seljakoti ning käisime lennujaamas mõõtmas, kas Ryanair lubab meil sellega pardale tulla ka ilma trahvideta. Seljakotti ostes väideti meile, et see on täpselt vajalikes mõõtmetes ning ongi mõeldud nende lennufirmade jaoks, kes armastavad mõõdulindi ja kaaluga reisijate käsipagasi igat sentimeetrit uurida, et vajadusel lennupiletile mõnikümmend eurot otsa lisada. Ei tea, kas asi on meie kehvades pakkimisoskustes või see seljakott on tõesti VÄGA täpselt raamide järgi disainitud, kuid meie kotike üritas küll mõõteraami külgedelt vabadusse pressida. Samas, kõrguselt sobis ideaalselt, nii et peab lihtsalt lootma, et Ryanairi töötajad on ka inimesed ning ei saa meie elegantselt korpulentse koti peale väga pahaseks.

Homne päev tõotab tulla täis rohket sigimist ja sagimist, sest vaja on pakkida ka teine seljakott, teha dokumentidest koopiaid, vahetada raha, printida lennupiletid (muidugi võib seda teha ka 5 minutit enne minekut, et ikka adrenaliinirohkem oleks), süüa minu vanemate juures kooki ning veel viimast korda sel aastal ka saunast lumme joosta. Ja veel umbes paarkümmend asja. Seejärel loomulikult tuleb kõik tehtu 10 korda üle kontrollida ja alles siis oleme reedeks valmis.

Natuke siis ka meie plaanist:

7. detsembril kell 12.15 pühime oma jalgadelt isamaa tolmu ning lendame Londonisse, kus kõigi eelduste kohaselt veedame ühe öö. Kas öö veedame lennujaamas või mõnes kohalikus hotellis-motellis, me veel ei tea, see selgub juba seal olles. Järgmisel päeval, kell 13.45 on aeg teetassid lauale jätta ja jälle lendama asuda, seekord on juba suund Tenerifel, kus esimesed kaks ööd plaanime veeta hotellis, et oleks aega ümbruskonnaga tutvuda. Edasi aga plaan peaaegu puudub- matkame saare peal telgi ja magamistkottidega ringi, aeg-ajalt hüppame sisse mõnda hotelli, külastame kohalikke meelelahutusasutusi ja teisi saari, sööme apelsine kuni paha hakkab jne. Ja niiviisi umbes kuu aega või kauem, oleneb kui väga meile seal meeldib ja kui väga meie sealsetele meeldime.

Tõotab tulla selline mõnusalt seikluslik ja ootamatuseid täis tripp. Nüüd ainult pöidlad pihku, et kõik plaanipäraselt sujuks. Nii palju, kui seda plaani on :)

London, järgmine peatus: Tenerife

Eilne päev sisaldaski ennustustekohast sigimist-sagimist, koogisöömist ja saunaskäimist. Hommikul pakkisime kotid ja koristasime kodu, et tagasitulles ei peaks esimese asjana hakkama riideid triikima ja põrandaid pesema. Kui koduperenaiste mängimine oli tehtud, läksime minu (Kelly olen, muuseas) vanemate juurde, et enne reisi paar sõna juttu puhuda, kringlit süüa ja oma koeraga südantlõhestavalt hüvasti jätta.

Õhtul tulime koju tagasi ja tegime koos sõbraga selle aasta viimase sauna. Lubasin küll suure suuga, kuidas saunast lumme jookseme, kuid reaalsuses said selle vägitükiga hakkama vaid Hannes ja Rainer, minule meeldis kuumus rohkem.

Sõber sai peale sauna koju kupatatud ning ise magama mindud ja võime kerge uhkustundega öelda, et reisiärevus on nõrkadele- meie magasime nagu beebid (need rahulikud beebid, mitte need, kes öösel mitu korda üles ärkavad ja süüa nõuavad). Ei näinud isegi õudusunenägusid kukkuvatest lennukitest ja Ryanairi trahvidest, nii et nagu päris reisiprofid juba.

Kuna me olime eile nii tublid, siis tänane hommik kulges väga rahulikult ja mingit närveerimist ei olnud- asjad olid pakitud, piletid prinditud, dokumendid taskus ja kõik elektroonika viimse pulgani täis laetud. Sõime marurahulikult oma hommikusöögi ära ning ootasime kuni saabus Hannese ema pakutud taksoteenus ja sõitsime lennujaama, kuhu tulid meile lehvitama minu vanemad ja õde. Lennujaama väravatest saime peaaegu probleemideta läbi, ainult minu pross ja päikesekaitsekreem ei meeldinud turvameestele. Päikesekaitsekreemist jäin ilma, aga pross lubati siiski pluusi külge jätta. Hannes prosse ei armasta kanda, nii et tema läks täitsa ilma piiksumata kõikjalt läbi. Muuseas, Eestis ei  huvitanud meie kottide kaal ega ka mõõtmed absoluutselt mitte kedagi. Eks näis, mis saab homme, kui lendame Londonist Tenerifele.

Kuna tegu oli minu elu esimese lennuga, siis õhkutõusmine ja maandumine tekitasid sellise minipaanikahoo, kuid õnneks oli mul kõrval Hannese käsi, mida oma küüntega piinata sain. Üldjoontes läks lend siiski edukalt, kuigi vahepeal polnud Hannese enesetunne eriti kiita. Siit õpetussõnad- enne lendu söö korralikult, vastasel juhul võib lennu ajal halb hakata.

Londonisse jõudsime kell 13.15 (Eesti aja järgi 15.15) ja jõudsime umbes 5 minutit otsida võimalust, kuidas lennujaamast edasi kesklinna saada, kui kohtasime üht vahvat eestlannat Ragnet, kes oli igati valmis meid siin abistama. Bussis ühines meiega veel teinegi eestlanna/soomlanna/venelanna (pole päris kindel, mis rahvusest ta oli, sest ta oli elanud Eestis, praegu on Soomes, aga telefoniga rääkis vene keeles). Siis selgus, et transport Londonis on kallis, VÄGA kallis. Kaks naiivset eestlast, nagu me oleme, arvasime et £80 piisab, et ühe päeva Londonis veeta.  Oh ei, £74 läks juba ainult selle peale, et Lutoni lennujaamast kesklinnas käia ja tagasi tulla. Siit järgmised õpetussõnad- 100€ on inglaste jaoks bussiraha, ära arva, et sa saad Londonis selle eest ilma nälgimata terve päeva veeta.

Ragne juhtimisel läksime lennujaamast bussile, mis viis meid Lutoni rongijaama, kust liikusime rongiga King’s Crossi, kust omakorda läksime metrooga edasi London Bridge-ni , kus läksid meie teed eri suundades ja jäime Hannesega omapäi seiklema. Kuna kõht oli selleks ajaks juba nii tühi, et silma enam hästi ei seletanud, hakkasime otsima söögikohta. Kuigi alguses raiusin Hannesele, et mina tahan süüa „Fish and chipse“, siis ülikõrged transpordihinnad olid mu roosa mulli nii ära rikkunud, et olin nõus McDonald’sit otsima. Jalutasime mööda Londonit ringi ja nägime meeletult palju Starbuckse, kuid mida me ei leidnud, oli McDonald’s.
„Nojah siis“ ja sõime hoopis Subwayd. 

Kõhud olid võikut täis ja kerkis uus küsimus- kust leida Wi-Fit? Eelistatavalt siis tasuta. Otsisime päris pikalt sellist kohta, mis pakuks meile nii iseenesesest mõistetavat teenust nagu tasuta Wi-Fi, kuid lõpuks tundus see lihtsalt nii võimatu missioonina, et otsustasime Londoni neti seenele saata ja lennujaama tagasi tulla. Lennujaamas  on ju palju parem tunniajase internetikasutuse eest £ 5 maksta.

Alguses oli küll väike hirm, kuidas me omal käel tagasi lennujaama oskame tulla, sest linn on suur ja inimesi on palju ning alguses tundus kõik jube keeruline. Selgus, et me polegi päris lootusetud juhtumid, sest saime probleemivabalt tagasi lennujaama, kus kavatseme öö veeta. Iseasi, kuidas see pinkide peal magamine välja kukub, kui proovima ju peab.
Tänast päeva varjutas aga see, et Hannese lennul saadud halb enesetunne jäi teda vahelduva eduga jälitama kogu päevaks ning nüüd mõtleme mõlemad kerge värinaga homsele 5-tunnisele lennule. Kui vaid saaks juba Tenerifele ja jalad natukeseks seinale või liivale lüüa, oleks ikka jube hea. 

 

Esimene päev Tenerifel

Öö Lutoni lennujaamas kulges rahulikult. Üritasime igatpidi end pinkidele sättida, kuid käetugede tõttu ei olnud võimalik end pikali visata. Hannes üritas oma seljakoti otsas magada, aga mina ei suutnud mugavat asendit leida ja lõpuks võtsin oma magamiskoti ning viskasin pinkide taha põrandale pikali. Natuke kõva ja jahe oli, aga sain paremini magada, kui Hannes enda seljakoti otsas. 

Kelly magamiskoht seina ja toolide vahel

Ärkasime umbes kella kuue ajal, mis tähendas, et lennuni oli aega üle 7-e tunni. Ootasime kuni õues veidi soojemaks ja selgemaks läks ning läksime lennujaama ümbrusesse jalutama. Inglismaa väärastunud liiklusega ei suutnudki ma ära harjuda ja korduvalt astusin teele vaadates vasakule, samas kui paremalt poolt võinuks auto tulla. Lõpuks ma lihtsalt vaatasin igale poole, aga ikka aru ei saanud, kust see auto nüüd tulema peaks. Kuna Hannesel oli siiani veidi halb olla, siis värskes õhus jalutamine tegi head ja enestunne läks veidi paremaks, mille peale oli ta isegi nõus minu sundimise peale ühe võileiva ära sööma ja smuutit jooma.

Lõpuks, peale mitmetunnist ootamist, jõudis kätte aeg hakata Tenerife poole lendama. Kuna minu jaoks oli eelmine lend probleemivaba, siis mingit ärevust sees ei olnud, samas kui Hannes pelgas lendu oma enesetunde pärast. Lõpptulemuseks oli aga see, et Hannese jaoks oli lend mõnus ja rahulik, kuid mina aga hakkasin siiralt mõtlema, et jään igaveseks Tenerifele, sest enam mitte kunagi lennukiga ma ei lenda. Nimelt on Ryanairil elava järjekorra süsteem, mis tähendab seda, et igaüks istub sinna, kuhu jõuab joosta. Ma pole eriti kiire jooksja, nii et meie saime eriti kehvad kohad- tiiva kõrval ja ilma aknata istmed. See, et mul ei olnud võimalik näha, mis väljas toimub, samas tundes lennuki tõusmist (ja hiljem ka langemist), tekitas minus paanikahoo. Hannes küll rahustas mind ja rääkis ilusaid sõnu, kuid ma ei suutnud midagi öelda, hingata oli raske ja pisarad jooksid. Panin lihtsalt silmad kinni ja üritasin hingamisrütmi korda saada. Õhus olles rahunesin maha, kuid sama asi kordus maandumisel. Ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui siis kui lõpuks lennukist väljas ja värske õhu käes olin. Pole kunagi varem sellist paanikahoogu kogenud ning loodan, et ei pea ka, tagasitulekule ma hetkel lihtsalt püüan mitte mõelda.

Lennukist välja astudes vaatasime Hannesega teineteisele otsa ja lai naeratus kaunistas meie mõlemi nägusid. Mõlemad teadsime, mis teine mõtles: „NII SOE ON!“  Kuidas sa saadki mitte naeratada, kui oled just tulnud kohast, kus iga hingamisega pead enda hingeõhku nägema, kohta kus võid palmi all banaane süüa. Terminalist saime kohe mingi kehva Tenerife kaardi, mille järgi üritasime leida oma hotelli. Hakkasime enda meelest hotelli suunas kõndima, mina muidugi peatusin vaimustunult iga taime juures, et neid katsuda ja nuusutada.

 Olime mõnda aega kõmpinud, kui aru saime, et me oleme vales kohas ja ei saa enam üldse aru, kuhu me edasi minema peaksime. Kuna õues oli juba pime, siis mõtlesime, et targem oleks ilmselt takso võtta. Kõndisime sama targalt lennujaama tagasi ja Hannes küsis ühelt taksojuhilt, kui palju läheb maksma Santa Barbara hotelli juurde sõitmine- 20€. Kahtlesime veidi aega, aga kuna õues oli juba pime, olime nõus maksma. Hotelli juurde jõudes näitas taksomeeter  11€, aga meie väikseim kupüür oli 20€, nii et andsime selle, mille taksojuht rõõmsalt vastu võttis ja kohe autosse tagasi istus. Väga kahju samas rahast polegi, sest sinna sõites saime aru, et me poleks omal käel mitte mingil moel sinna kohale jõudnud- juba meie algne suund oli vale ja tiirutasime vale koha peal.

Vaade meie toast

Meie tuba hotellis maksis 25€ öö eest ning endamisi mõtlesime, kas meid pannakse selle raha eest koristajaruumi või peame voodit jagama kohalike hiirtega. Hotell aga ületas meie ootuseid päris kõvasti, sest  tegu oli igati korraliku väikese korteriga, kus oli olemas kõik eluks vajalik ja rohkemgi. Toas oli olemas väike köök, koos kõige selle juurde kuuluvaga (ahi, mikrolaineahi, röster, kööginõud jne), televiisor, duširuum vanniga, triikimistarbed ning rõdu vaatega basseinile ja merele. Lisaks oli kogu kompleks väga korras ja ilus. 

 

Esimesel õhtul tegime õhtusöögiks mingeid kummalisi käkikesi, mida me ei suutnud lõpuni
süüa ning  siis puhkasime end lihtsalt välja. Järgmisel hommikul hakkasime Golf del Surist jalutama El Guincho poole, et leida mõni bensiinijaam, kust saaksime osta korraliku Tenerife kaardi. Meil oli ka vaja muid asju osta, nii et kõigepealt läksime kohalikke poode uudistama. Võime nüüd öelda, et terve Tenerife on „supermarketeid“ täis. Supermarket nende mõistes on pood, kus müüakse pudi-padi ja muud nodi. Poekesed ise meenutavad pigem Balti jaama turubokse, kuid väljas on suur silt „Supermercado“.  

 

Köök

Tee bensujaamani pidi kohalike taksojuhtide sõnul olema vaid 3-4km, kuid kuna siin on üles-alla kõndimist päris palju, siis võttis selle tee läbimine üpris korralikult aega. Tagasi tulime korraliku ringiga, nii et kokku kõndisime kindlasti üle 10 km. Ilm oli päev läbi pilvine, kuid soe ja tagasitulles oli jalutuskäik mööda promenaadi väga mõnus. Pühapäeviti elu Tenerifel seisab, nii et igal pool oli ka väga rahulik. Õhtul tegime veel korraliku „päris“ õhtusöögi ja siis keerasime magama, et end järgmiseks päevaks korralikult välja puhata, sest rohkem me seal hotellis viibima ei pidanud ja päris täpselt ka ei tea, mida järgmine päev endaga kaasa toob

P.S. Ryanairi pagasiteema oma üle paisutatud, sest keegi pole meie pagasi mõõtmete ega kaalu vastu kordagi huvi tundnud, kuigi Hannese seljakott on üsna suur ja raske.

Promenaadil mere ääres

Hotelli siseõu

Mingid kummalised kõvad kaunad, mille sees kõlisesid seemned

Kohalikud eestlased ja taevalik McDonald's

Hommikul alustasime oma päeva varakult, sõime hommikusöögi, tegime check outi ning siis nautisime veidi aega hotelli tasuta Wi-Fit. Umbes veerand üheteistkümne paiku lahkusime hotellist, millest oli isegi natuke kahju, sest olime oma toa/korteriga väga rahul. Läksime lähedalasuvasse  bussipeatusesse, kus üritasime aru saada, mis bussiga ja mis kellaajal oleks võimalik edasi liikuda. Peatuses istus üks vanem briti paar, kes väga lahkelt olid valmis meid aitama ja seletasid meile, kuidas siinne bussiliiklus toimib. Busside ajad on küll peatustes kirjas, kuid ütlesid meile, et need on umbkaudsed- kui buss peaks graafiku järgi tulema 11.13, siis võib ta tulla umbes 10-20 minuti jooksul sellest ajast alates.

Kelly pidavat muidu liiga naiselikult poseerima

   Kaamel lahkumas Santa Barbara hotellist

Bussiga tahtsime minna Guaza linna, kus pidid olema banaaniistandused ja Parques Exoticos (eksootikapark). Guazasse sõitsime läbi Costa del Silencio ning vahepeal istus meie taha üks väga abivalmis hispaanlane, kes nägi, et me üritasime kaardil näpuga järge ajades aru saada, kus me täpsemalt oleme. Inglise keelt ta küll ei rääkinud, kuid tegi meile käte ja jalgadega selgeks, kuhupoole miski jääb. Tee peal nägime ka väga palju banaaniistandusi, kuid need tundusid kõik külastajatele suletud olevat ja Guazasse jõudes otsustasime, et ei hakka nendesse minema.Käisime Guazas söömas ja tahtsime edasi Parques Exoticosse minna, aga kuna sinna ühtegi normaalselt jalgteed ei läinud ja Guaza oli väga väike ja igav linn, siis loobusime eksootikapargist ja läksime bussiga edasi Los Cristianosse.

Selliseid liivaskulptuure oli Los Cristianose rannas mitmeid

Los Cristianosse jõudes võtsime eesmärgiks jõuda siinsesse eestlaste kohvikusse Cafe Reval. Kuna me päris täpselt ei teadnud, kus see asub, siis seiklesime huupi ja jõudsime Las Americasse. Seal leidsime kogemata McDonald’si, mis oma tasuta Wi-Fi ja külma Cocaga on kui koht päikesse all. Istusime paar tundi McDonald’sis, Hannes tegeles tööasjadega ja Kelly kirjutas blogi. Otsisime ka täpsemalt üles, kus eestlaste kohvik asub ja avastasime, et olime tund aega täpselt vastupidises suunas jalutanud. Mis siis ikka, hakkasime tagasi kõndima. Siin on linnades üsna raske orienteeruda, kuna meie kaardid pole just kõige paremad ja paljud tänavad on märkimata. Lisaks on tänavad kurvilised, värvilised ja segadusseajavad. Nii me siis jalutasimegi oma Cafe Revalist mööda ja otsisime ümber kohviku seda üpris pikka aega.

Lõpuks leidsime oma kauaotsitud Cafe Revali üles, astusime sisse ja saime kohe rõõmsa „Tere!“ vastu. Kohvikut peavad kaks eestlast ning seekord olid ka külastajateks sattunud vaid eestlased. Hannes nõudis kohe verivorsti, aga seda meile ei pakutud, nii et võtsime hoopis kanasalatid. Kohvikupidaja oli väga meeldiv meesterahvas, kes andis meile veel ühe kaardi ja rääkis veidi kohalikust elust-olust. Sõime kõhud täis, saime kohvikupidajalt head sõnad teele kaasa ja läksime omale ööbimiskohta otsima.

Tiirutasime linna peal paar tundi ringi ja käisime läbi mõned hotellid, mille hinnad jäid meie jaoks aga liiga krõbedaks. Läksime randa, mis on tihedalt rannatoole täis ja mõtlesime, et võiks sinna ööseks jääda,  saaks tekikotti pugeda ja pikali olla. Rand ise oli aga rahvarohketele tänavatele väga lähedal, mistõttu otsustasime lõpuks ikkagi ühte soodsamasse hotelli minna. Kartsime lihtsalt, et võib-olla samal ajal, kui meie oma rannatoolidel ilusaid unenägusid näeme, võidakse ära varastada meie seljakotid, mis sisaldavad kõike meile vajalikku.
Õhtu olemimegi siis ühes hotellis ja plaanisime järgmisel päeval liikuda edasi järgmisesse linna, et seal ringi vaadata ning siis lõpuks ka ühel telkimisplatsil enda telk püsti lüüa.

Vaade mäele Los Cristianose sadamast

Üritame leida teed... kusagile

Õhtul rannatoolidel järgmist käiku arutamas

Politseide elektrirollu

Leidsime Terri oma poe

Jutukas hindu ja esimene telkimine

Teisipäeva hommikul ärkasime kell 8, jätsime oma kotid hotelli ja läksime linna peale vajalikke asju otsima. Tarvis oli madratseid, rihmikuid, gaasi ja süüa. Kuna läksime üsna vara, siis enamik poode oli veel kinni. Leidsime ühe pisikese poekese, kust ostsime endale kohalikke banaane, mida siin nimetatakse „platanodeks“. Tegu on peopesa suuruste banaanidega, mis on tavalisest banaanist veidi magusamad. 

Esimene Red Bull, mis on päriselt ka "red"

Tänavakunstnik Los Cristianose rannas, maalid on tehtud fotode järgi. Väga-väga kaunid!

Banaane süües liikusime mööda tänavat edasi ja leidsime veel ühe väikese putka, kus oli müüa rihmikuid. Olime neid rihmikuid umbes 2 sekundit vaadanud, kui meile hüppas juurde väga agar ja rõõmsameelne hindu, kes teatas, et tal on täpselt meie numbrile vastavad jalanõud olemas. Otsis kuskilt tagant need ka kohe lagedale ja soovitas tungivalt meil neid proovida, sest „need on ühed populaarseimad tooted ja ÜLItugevad ja ÜLIvastupidavad“. Kuna meil rihmikuid nagunii vaja läks, siis olime nõus proovima. Kelly ütles, et   vaatab veel ringi ja uurib ka teisi poode, aga Hannes ostis endale sealt kohe ära. Hindu jutuvada aga jätkus ja lubas teha allahindlust, kui me ta juurde tagasi läheme ja veel ühe paari jalanõusid ostame. Noogutasime, tänasime ja üritasime tema suure loba saatel sealt minema minna. Hiljem aga jäime mõtlema, kas meile salt raha üldse tagasi anti ja siis selgus, et see üliagar ja jutukas müüja jättis endale veidi jootraha.
Jutuka hindu käest olime uurinud ka, kas tal on meile äkki madratseid pakkuda, aga selles asjus juhatas ta meid ühte hiina poodi. Poodi sisse astudes võttis silme eest kirjuks, sest nii palju pudi-padi ühes kohas pole me veel näinud. Selveri suurune kauplus oli põrandast laeni täis kõikvõimalikku võltsitud nodi, tehisküüntest ja Spidershreki seljakottidest kuni kardinate ja mööbliriideni välja. Madratsitele polnud hiinlased aga suutnud oma poes kohta leida, vähemalt meie ei suutnud selle jama seest neid tuvastada. Üritasime küll müüjatelt küsida, aga ei saanud meist aru ei hirmunud ilmega hiina daam ega ka kurja olekuga hiina actionkangelane poe uksel.
Madratsitest jäime siis ilma, aga ostsime endale bussijaamast bussikaardid, millega saame mööda saart liikuda. Kui paljud asjad on siin kallid, siis võime öelda, et ühistransport on siin väga odav. Ostes bussikaardi „Bono Via“, kuhu laed peale vastavalt 15€ või 30€, saad veel igalt piletilt 30% soodustust. Selle kaardiga tuli näiteks Los Cristianosest Adeje linna sõitmise hinnaks vaid 1.20€ inimese kohta. Ja kui odavatest asjadest rääkida, siis ka riided on siin odavad- hinnad jäävad umbes  5-15€ kanti. Tegu on küll nö „firmatute“ riietega, kuid siiski on võimalik üsna soodsalt  endale hilbud selga saada.
Läksime hotelli tagasi, käisime veel duši alt läbi ja siis läksime bussipeatusesse, et minna edasi väiksesse Adeje linna, kus meie kaardi kohaselt pidi olema telkimisala ja ilus vaateplatvorm. Bussid on siin mugavad ja jahedad, mis oli täna eriti kasulik, sest päike lõõmas päev läbi ja õues oli üsna palav. Meie jaoks tundub ikka uskumatu, et see on kohalike jaoks talv, sest milline see suvi siis veel peaks olema?!? Veidi humoorikas vaheseik oli Costa Adeje bussijaamas, kus toimus bussijuhtide vahetus. Kui Eestis tehakse sellised vahetused kiirelt, et graafikut võimalikult vähe häirida, siis siin astus bussijuht lihtsalt bussist välja ja kadus. Nii me siis seal istusime bussitäie rahvaga ja ootasime, et mingi bussijuht meid nüüd edasi sõidutaks. Lõpuks üks härra siiski tuli ja saime edasi sõita.

Adeje linnas

Lühikest aega sõitsime mööda kiirteed ja siis olimegi Adeje linnakeses kohal. Võrreldes nende kahe turismilinnaga, kus me eelnevad päevad oleme olnud, on see linn tõesti väike. Siin polnud isegi turuboksi supermarketeid, millega me juba nii harjunud olime. Linn asub 300m kõrgusel merepinnast ja linnas kõndimine on väga väsitav, sest ühelt tänavalt teisele minemiseks pead sa suure tõenäosusega mäest üles kõndime. Kuna linn oli väike ja siin midagi teha polnud, siis läksime telkimisplatsi otsima. Käisime pikka aega ringi ja üritasime aru saada, kus see olla võiks, aga nagu siin juba traditsiooniks hakkab saama, siis on siin millegi üles leidmine peaaegu võimatu või väga-väga raske. Vaateplatvormi küll leidsime üles, aga telkimisplats jäigi meie jaoks kuskile kaugustesse. Vaateplatvormilt oli väga ilus vaade merele ja Las Americasele, Los Cristianose kõrval asuvale linnale.
Vaateplatvormi lt veidi allapoole minnes asus spordiplats, millesarnaseid on siin saarel mitmeid. Siin on olemas erinevad trenažöörid ja pingid, mille peal saavad soovijad enda lihaseid vormida. Kuna telkimisplats jäi meil leidmata, maapind oli spordiplatsil tasane ja lihasevormijaid Ajenes ei tundu olevat, siis otsutasime seal otsida ühe nurgakese ja sinna oma telk püsti lüüa. Paar tundi peesitasime päikese käes ja nautisime meretuult ning siis otsisime välja oma gaasipliidi, mille peal tegime endale veidi süüa. Peale seda oligi aeg juba telk püsti panna ja magama minna. Järgmisel päeval plaanime õhtuks jõuda Los Gigantese linna, mis on juba veidi kaugem sihtkoht, kui viimased paigad, kus peatunud oleme.

Väline jõusaal ehk meie telkimisplats :D

Õhtusöögi tegemine

UFO maandus me telgi kõrvale