London, järgmine peatus: Tenerife

Eilne päev sisaldaski ennustustekohast sigimist-sagimist, koogisöömist ja saunaskäimist. Hommikul pakkisime kotid ja koristasime kodu, et tagasitulles ei peaks esimese asjana hakkama riideid triikima ja põrandaid pesema. Kui koduperenaiste mängimine oli tehtud, läksime minu (Kelly olen, muuseas) vanemate juurde, et enne reisi paar sõna juttu puhuda, kringlit süüa ja oma koeraga südantlõhestavalt hüvasti jätta.

Õhtul tulime koju tagasi ja tegime koos sõbraga selle aasta viimase sauna. Lubasin küll suure suuga, kuidas saunast lumme jookseme, kuid reaalsuses said selle vägitükiga hakkama vaid Hannes ja Rainer, minule meeldis kuumus rohkem.

Sõber sai peale sauna koju kupatatud ning ise magama mindud ja võime kerge uhkustundega öelda, et reisiärevus on nõrkadele- meie magasime nagu beebid (need rahulikud beebid, mitte need, kes öösel mitu korda üles ärkavad ja süüa nõuavad). Ei näinud isegi õudusunenägusid kukkuvatest lennukitest ja Ryanairi trahvidest, nii et nagu päris reisiprofid juba.

Kuna me olime eile nii tublid, siis tänane hommik kulges väga rahulikult ja mingit närveerimist ei olnud- asjad olid pakitud, piletid prinditud, dokumendid taskus ja kõik elektroonika viimse pulgani täis laetud. Sõime marurahulikult oma hommikusöögi ära ning ootasime kuni saabus Hannese ema pakutud taksoteenus ja sõitsime lennujaama, kuhu tulid meile lehvitama minu vanemad ja õde. Lennujaama väravatest saime peaaegu probleemideta läbi, ainult minu pross ja päikesekaitsekreem ei meeldinud turvameestele. Päikesekaitsekreemist jäin ilma, aga pross lubati siiski pluusi külge jätta. Hannes prosse ei armasta kanda, nii et tema läks täitsa ilma piiksumata kõikjalt läbi. Muuseas, Eestis ei  huvitanud meie kottide kaal ega ka mõõtmed absoluutselt mitte kedagi. Eks näis, mis saab homme, kui lendame Londonist Tenerifele.

Kuna tegu oli minu elu esimese lennuga, siis õhkutõusmine ja maandumine tekitasid sellise minipaanikahoo, kuid õnneks oli mul kõrval Hannese käsi, mida oma küüntega piinata sain. Üldjoontes läks lend siiski edukalt, kuigi vahepeal polnud Hannese enesetunne eriti kiita. Siit õpetussõnad- enne lendu söö korralikult, vastasel juhul võib lennu ajal halb hakata.

Londonisse jõudsime kell 13.15 (Eesti aja järgi 15.15) ja jõudsime umbes 5 minutit otsida võimalust, kuidas lennujaamast edasi kesklinna saada, kui kohtasime üht vahvat eestlannat Ragnet, kes oli igati valmis meid siin abistama. Bussis ühines meiega veel teinegi eestlanna/soomlanna/venelanna (pole päris kindel, mis rahvusest ta oli, sest ta oli elanud Eestis, praegu on Soomes, aga telefoniga rääkis vene keeles). Siis selgus, et transport Londonis on kallis, VÄGA kallis. Kaks naiivset eestlast, nagu me oleme, arvasime et £80 piisab, et ühe päeva Londonis veeta.  Oh ei, £74 läks juba ainult selle peale, et Lutoni lennujaamast kesklinnas käia ja tagasi tulla. Siit järgmised õpetussõnad- 100€ on inglaste jaoks bussiraha, ära arva, et sa saad Londonis selle eest ilma nälgimata terve päeva veeta.

Ragne juhtimisel läksime lennujaamast bussile, mis viis meid Lutoni rongijaama, kust liikusime rongiga King’s Crossi, kust omakorda läksime metrooga edasi London Bridge-ni , kus läksid meie teed eri suundades ja jäime Hannesega omapäi seiklema. Kuna kõht oli selleks ajaks juba nii tühi, et silma enam hästi ei seletanud, hakkasime otsima söögikohta. Kuigi alguses raiusin Hannesele, et mina tahan süüa „Fish and chipse“, siis ülikõrged transpordihinnad olid mu roosa mulli nii ära rikkunud, et olin nõus McDonald’sit otsima. Jalutasime mööda Londonit ringi ja nägime meeletult palju Starbuckse, kuid mida me ei leidnud, oli McDonald’s.
„Nojah siis“ ja sõime hoopis Subwayd. 

Kõhud olid võikut täis ja kerkis uus küsimus- kust leida Wi-Fit? Eelistatavalt siis tasuta. Otsisime päris pikalt sellist kohta, mis pakuks meile nii iseenesesest mõistetavat teenust nagu tasuta Wi-Fi, kuid lõpuks tundus see lihtsalt nii võimatu missioonina, et otsustasime Londoni neti seenele saata ja lennujaama tagasi tulla. Lennujaamas  on ju palju parem tunniajase internetikasutuse eest £ 5 maksta.

Alguses oli küll väike hirm, kuidas me omal käel tagasi lennujaama oskame tulla, sest linn on suur ja inimesi on palju ning alguses tundus kõik jube keeruline. Selgus, et me polegi päris lootusetud juhtumid, sest saime probleemivabalt tagasi lennujaama, kus kavatseme öö veeta. Iseasi, kuidas see pinkide peal magamine välja kukub, kui proovima ju peab.
Tänast päeva varjutas aga see, et Hannese lennul saadud halb enesetunne jäi teda vahelduva eduga jälitama kogu päevaks ning nüüd mõtleme mõlemad kerge värinaga homsele 5-tunnisele lennule. Kui vaid saaks juba Tenerifele ja jalad natukeseks seinale või liivale lüüa, oleks ikka jube hea.