London, järgmine peatus: Tenerife
Eilne päev sisaldaski ennustustekohast sigimist-sagimist,
koogisöömist ja saunaskäimist. Hommikul pakkisime kotid ja koristasime kodu, et
tagasitulles ei peaks esimese asjana hakkama riideid triikima ja põrandaid
pesema. Kui koduperenaiste mängimine oli tehtud, läksime minu (Kelly olen,
muuseas) vanemate juurde, et enne reisi paar sõna juttu puhuda, kringlit süüa
ja oma koeraga südantlõhestavalt hüvasti jätta.
Õhtul tulime koju tagasi ja tegime koos sõbraga selle aasta viimase sauna.
Lubasin küll suure suuga, kuidas saunast lumme jookseme, kuid reaalsuses said
selle vägitükiga hakkama vaid Hannes ja Rainer, minule meeldis kuumus rohkem.
Sõber sai peale sauna koju kupatatud ning ise magama mindud ja võime kerge
uhkustundega öelda, et reisiärevus on nõrkadele- meie magasime nagu beebid
(need rahulikud beebid, mitte need, kes öösel mitu korda üles ärkavad ja süüa
nõuavad). Ei näinud isegi õudusunenägusid kukkuvatest lennukitest ja Ryanairi
trahvidest, nii et nagu päris reisiprofid juba.
Kuna me olime eile nii tublid, siis tänane hommik kulges väga rahulikult ja
mingit närveerimist ei olnud- asjad olid pakitud, piletid prinditud, dokumendid
taskus ja kõik elektroonika viimse pulgani täis laetud. Sõime marurahulikult
oma hommikusöögi ära ning ootasime kuni saabus Hannese ema pakutud taksoteenus
ja sõitsime lennujaama, kuhu tulid meile lehvitama minu vanemad ja õde.
Lennujaama väravatest saime peaaegu probleemideta läbi, ainult minu pross ja päikesekaitsekreem
ei meeldinud turvameestele. Päikesekaitsekreemist jäin ilma, aga pross lubati
siiski pluusi külge jätta. Hannes prosse ei armasta kanda, nii et tema läks täitsa
ilma piiksumata kõikjalt läbi. Muuseas, Eestis ei huvitanud meie kottide kaal ega ka mõõtmed
absoluutselt mitte kedagi. Eks näis, mis saab homme, kui lendame Londonist
Tenerifele.
Kuna tegu oli minu elu esimese lennuga, siis õhkutõusmine ja
maandumine tekitasid sellise minipaanikahoo, kuid õnneks oli mul kõrval Hannese
käsi, mida oma küüntega piinata sain. Üldjoontes läks lend siiski edukalt,
kuigi vahepeal polnud Hannese enesetunne eriti kiita. Siit õpetussõnad- enne
lendu söö korralikult, vastasel juhul võib lennu ajal halb hakata.
Londonisse jõudsime kell 13.15 (Eesti aja järgi 15.15) ja
jõudsime umbes 5 minutit otsida võimalust, kuidas lennujaamast edasi kesklinna
saada, kui kohtasime üht vahvat eestlannat Ragnet, kes oli igati valmis meid
siin abistama. Bussis ühines meiega veel teinegi eestlanna/soomlanna/venelanna
(pole päris kindel, mis rahvusest ta oli, sest ta oli elanud Eestis, praegu on Soomes,
aga telefoniga rääkis vene keeles). Siis selgus, et transport Londonis on
kallis, VÄGA kallis. Kaks naiivset eestlast, nagu me oleme, arvasime et £80 piisab,
et ühe päeva Londonis veeta. Oh ei, £74 läks
juba ainult selle peale, et Lutoni lennujaamast kesklinnas käia ja tagasi
tulla. Siit järgmised õpetussõnad- 100€ on inglaste jaoks bussiraha, ära arva,
et sa saad Londonis selle eest ilma nälgimata terve päeva veeta.
Ragne juhtimisel läksime lennujaamast bussile, mis viis meid Lutoni rongijaama,
kust liikusime rongiga King’s Crossi, kust omakorda läksime metrooga edasi
London Bridge-ni , kus läksid meie teed eri suundades ja jäime Hannesega omapäi
seiklema. Kuna kõht oli selleks ajaks juba nii tühi, et silma enam hästi ei
seletanud, hakkasime otsima söögikohta. Kuigi alguses raiusin Hannesele, et
mina tahan süüa „Fish and chipse“, siis ülikõrged transpordihinnad olid mu roosa
mulli nii ära rikkunud, et olin nõus McDonald’sit otsima. Jalutasime mööda
Londonit ringi ja nägime meeletult palju Starbuckse, kuid mida me ei leidnud,
oli McDonald’s.
„Nojah siis“ ja sõime hoopis Subwayd.
Kõhud olid võikut täis ja kerkis uus küsimus- kust leida
Wi-Fit? Eelistatavalt siis tasuta. Otsisime päris pikalt sellist kohta, mis
pakuks meile nii iseenesesest mõistetavat teenust nagu tasuta Wi-Fi, kuid
lõpuks tundus see lihtsalt nii võimatu missioonina, et otsustasime Londoni neti
seenele saata ja lennujaama tagasi tulla. Lennujaamas on ju palju parem tunniajase internetikasutuse
eest £ 5 maksta.
Alguses oli küll väike hirm, kuidas me omal käel tagasi lennujaama oskame
tulla, sest linn on suur ja inimesi on palju ning alguses tundus kõik jube
keeruline. Selgus, et me polegi päris lootusetud juhtumid, sest saime probleemivabalt
tagasi lennujaama, kus kavatseme öö veeta. Iseasi, kuidas see pinkide peal
magamine välja kukub, kui proovima ju peab.
Tänast päeva varjutas aga see, et Hannese lennul saadud halb enesetunne jäi
teda vahelduva eduga jälitama kogu päevaks ning nüüd mõtleme mõlemad kerge
värinaga homsele 5-tunnisele lennule. Kui vaid saaks juba Tenerifele ja jalad natukeseks
seinale või liivale lüüa, oleks ikka jube hea.
No comments:
Post a Comment