Kohalikud eestlased ja taevalik McDonald's

Hommikul alustasime oma päeva varakult, sõime hommikusöögi, tegime check outi ning siis nautisime veidi aega hotelli tasuta Wi-Fit. Umbes veerand üheteistkümne paiku lahkusime hotellist, millest oli isegi natuke kahju, sest olime oma toa/korteriga väga rahul. Läksime lähedalasuvasse  bussipeatusesse, kus üritasime aru saada, mis bussiga ja mis kellaajal oleks võimalik edasi liikuda. Peatuses istus üks vanem briti paar, kes väga lahkelt olid valmis meid aitama ja seletasid meile, kuidas siinne bussiliiklus toimib. Busside ajad on küll peatustes kirjas, kuid ütlesid meile, et need on umbkaudsed- kui buss peaks graafiku järgi tulema 11.13, siis võib ta tulla umbes 10-20 minuti jooksul sellest ajast alates.

Kelly pidavat muidu liiga naiselikult poseerima

   Kaamel lahkumas Santa Barbara hotellist

Bussiga tahtsime minna Guaza linna, kus pidid olema banaaniistandused ja Parques Exoticos (eksootikapark). Guazasse sõitsime läbi Costa del Silencio ning vahepeal istus meie taha üks väga abivalmis hispaanlane, kes nägi, et me üritasime kaardil näpuga järge ajades aru saada, kus me täpsemalt oleme. Inglise keelt ta küll ei rääkinud, kuid tegi meile käte ja jalgadega selgeks, kuhupoole miski jääb. Tee peal nägime ka väga palju banaaniistandusi, kuid need tundusid kõik külastajatele suletud olevat ja Guazasse jõudes otsustasime, et ei hakka nendesse minema.Käisime Guazas söömas ja tahtsime edasi Parques Exoticosse minna, aga kuna sinna ühtegi normaalselt jalgteed ei läinud ja Guaza oli väga väike ja igav linn, siis loobusime eksootikapargist ja läksime bussiga edasi Los Cristianosse.

Selliseid liivaskulptuure oli Los Cristianose rannas mitmeid

Los Cristianosse jõudes võtsime eesmärgiks jõuda siinsesse eestlaste kohvikusse Cafe Reval. Kuna me päris täpselt ei teadnud, kus see asub, siis seiklesime huupi ja jõudsime Las Americasse. Seal leidsime kogemata McDonald’si, mis oma tasuta Wi-Fi ja külma Cocaga on kui koht päikesse all. Istusime paar tundi McDonald’sis, Hannes tegeles tööasjadega ja Kelly kirjutas blogi. Otsisime ka täpsemalt üles, kus eestlaste kohvik asub ja avastasime, et olime tund aega täpselt vastupidises suunas jalutanud. Mis siis ikka, hakkasime tagasi kõndima. Siin on linnades üsna raske orienteeruda, kuna meie kaardid pole just kõige paremad ja paljud tänavad on märkimata. Lisaks on tänavad kurvilised, värvilised ja segadusseajavad. Nii me siis jalutasimegi oma Cafe Revalist mööda ja otsisime ümber kohviku seda üpris pikka aega.

Lõpuks leidsime oma kauaotsitud Cafe Revali üles, astusime sisse ja saime kohe rõõmsa „Tere!“ vastu. Kohvikut peavad kaks eestlast ning seekord olid ka külastajateks sattunud vaid eestlased. Hannes nõudis kohe verivorsti, aga seda meile ei pakutud, nii et võtsime hoopis kanasalatid. Kohvikupidaja oli väga meeldiv meesterahvas, kes andis meile veel ühe kaardi ja rääkis veidi kohalikust elust-olust. Sõime kõhud täis, saime kohvikupidajalt head sõnad teele kaasa ja läksime omale ööbimiskohta otsima.

Tiirutasime linna peal paar tundi ringi ja käisime läbi mõned hotellid, mille hinnad jäid meie jaoks aga liiga krõbedaks. Läksime randa, mis on tihedalt rannatoole täis ja mõtlesime, et võiks sinna ööseks jääda,  saaks tekikotti pugeda ja pikali olla. Rand ise oli aga rahvarohketele tänavatele väga lähedal, mistõttu otsustasime lõpuks ikkagi ühte soodsamasse hotelli minna. Kartsime lihtsalt, et võib-olla samal ajal, kui meie oma rannatoolidel ilusaid unenägusid näeme, võidakse ära varastada meie seljakotid, mis sisaldavad kõike meile vajalikku.
Õhtu olemimegi siis ühes hotellis ja plaanisime järgmisel päeval liikuda edasi järgmisesse linna, et seal ringi vaadata ning siis lõpuks ka ühel telkimisplatsil enda telk püsti lüüa.

Vaade mäele Los Cristianose sadamast

Üritame leida teed... kusagile

Õhtul rannatoolidel järgmist käiku arutamas

Politseide elektrirollu

Leidsime Terri oma poe