Kanaarilinnud ehk kaks varblast Tenerifel: Jutukas hindu ja esimene telkimine

Teisipäeva hommikul ärkasime kell 8, jätsime oma kotid hotelli ja läksime linna peale vajalikke asju otsima. Tarvis oli madratseid, rihmikuid, gaasi ja süüa. Kuna läksime üsna vara, siis enamik poode oli veel kinni. Leidsime ühe pisikese poekese, kust ostsime endale kohalikke banaane, mida siin nimetatakse „platanodeks“. Tegu on peopesa suuruste banaanidega, mis on tavalisest banaanist veidi magusamad.

Esimene Red Bull, mis on päriselt ka "red"

Tänavakunstnik Los Cristianose rannas, maalid on tehtud fotode järgi. Väga-väga kaunid!

Banaane süües liikusime mööda tänavat edasi ja leidsime veel ühe väikese putka, kus oli müüa rihmikuid. Olime neid rihmikuid umbes 2 sekundit vaadanud, kui meile hüppas juurde väga agar ja rõõmsameelne hindu, kes teatas, et tal on täpselt meie numbrile vastavad jalanõud olemas. Otsis kuskilt tagant need ka kohe lagedale ja soovitas tungivalt meil neid proovida, sest „need on ühed populaarseimad tooted ja ÜLItugevad ja ÜLIvastupidavad“. Kuna meil rihmikuid nagunii vaja läks, siis olime nõus proovima. Kelly ütles, et vaatab veel ringi ja uurib ka teisi poode, aga Hannes ostis endale sealt kohe ära. Hindu jutuvada aga jätkus ja lubas teha allahindlust, kui me ta juurde tagasi läheme ja veel ühe paari jalanõusid ostame. Noogutasime, tänasime ja üritasime tema suure loba saatel sealt minema minna. Hiljem aga jäime mõtlema, kas meile salt raha üldse tagasi anti ja siis selgus, et see üliagar ja jutukas müüja jättis endale veidi jootraha.
Jutuka hindu käest olime uurinud ka, kas tal on meile äkki madratseid pakkuda, aga selles asjus juhatas ta meid ühte hiina poodi. Poodi sisse astudes võttis silme eest kirjuks, sest nii palju pudi-padi ühes kohas pole me veel näinud. Selveri suurune kauplus oli põrandast laeni täis kõikvõimalikku võltsitud nodi, tehisküüntest ja Spidershreki seljakottidest kuni kardinate ja mööbliriideni välja. Madratsitele polnud hiinlased aga suutnud oma poes kohta leida, vähemalt meie ei suutnud selle jama seest neid tuvastada. Üritasime küll müüjatelt küsida, aga ei saanud meist aru ei hirmunud ilmega hiina daam ega ka kurja olekuga hiina actionkangelane poe uksel.
Madratsitest jäime siis ilma, aga ostsime endale bussijaamast bussikaardid, millega saame mööda saart liikuda. Kui paljud asjad on siin kallid, siis võime öelda, et ühistransport on siin väga odav. Ostes bussikaardi „Bono Via“, kuhu laed peale vastavalt 15€ või 30€, saad veel igalt piletilt 30% soodustust. Selle kaardiga tuli näiteks Los Cristianosest Adeje linna sõitmise hinnaks vaid 1.20€ inimese kohta. Ja kui odavatest asjadest rääkida, siis ka riided on siin odavad- hinnad jäävad umbes 5-15€ kanti. Tegu on küll nö „firmatute“ riietega, kuid siiski on võimalik üsna soodsalt endale hilbud selga saada.
Läksime hotelli tagasi, käisime veel duši alt läbi ja siis läksime bussipeatusesse, et minna edasi väiksesse Adeje linna, kus meie kaardi kohaselt pidi olema telkimisala ja ilus vaateplatvorm. Bussid on siin mugavad ja jahedad, mis oli täna eriti kasulik, sest päike lõõmas päev läbi ja õues oli üsna palav. Meie jaoks tundub ikka uskumatu, et see on kohalike jaoks talv, sest milline see suvi siis veel peaks olema?!? Veidi humoorikas vaheseik oli Costa Adeje bussijaamas, kus toimus bussijuhtide vahetus. Kui Eestis tehakse sellised vahetused kiirelt, et graafikut võimalikult vähe häirida, siis siin astus bussijuht lihtsalt bussist välja ja kadus. Nii me siis seal istusime bussitäie rahvaga ja ootasime, et mingi bussijuht meid nüüd edasi sõidutaks. Lõpuks üks härra siiski tuli ja saime edasi sõita.

Adeje linnas

Lühikest aega sõitsime mööda kiirteed ja siis olimegi Adeje linnakeses kohal. Võrreldes nende kahe turismilinnaga, kus me eelnevad päevad oleme olnud, on see linn tõesti väike. Siin polnud isegi turuboksi supermarketeid, millega me juba nii harjunud olime. Linn asub 300m kõrgusel merepinnast ja linnas kõndimine on väga väsitav, sest ühelt tänavalt teisele minemiseks pead sa suure tõenäosusega mäest üles kõndime. Kuna linn oli väike ja siin midagi teha polnud, siis läksime telkimisplatsi otsima. Käisime pikka aega ringi ja üritasime aru saada, kus see olla võiks, aga nagu siin juba traditsiooniks hakkab saama, siis on siin millegi üles leidmine peaaegu võimatu või väga-väga raske. Vaateplatvormi küll leidsime üles, aga telkimisplats jäigi meie jaoks kuskile kaugustesse. Vaateplatvormilt oli väga ilus vaade merele ja Las Americasele, Los Cristianose kõrval asuvale linnale.
Vaateplatvormi lt veidi allapoole minnes asus spordiplats, millesarnaseid on siin saarel mitmeid. Siin on olemas erinevad trenažöörid ja pingid, mille peal saavad soovijad enda lihaseid vormida. Kuna telkimisplats jäi meil leidmata, maapind oli spordiplatsil tasane ja lihasevormijaid Ajenes ei tundu olevat, siis otsutasime seal otsida ühe nurgakese ja sinna oma telk püsti lüüa. Paar tundi peesitasime päikese käes ja nautisime meretuult ning siis otsisime välja oma gaasipliidi, mille peal tegime endale veidi süüa. Peale seda oligi aeg juba telk püsti panna ja magama minna. Järgmisel päeval plaanime õhtuks jõuda Los Gigantese linna, mis on juba veidi kaugem sihtkoht, kui viimased paigad, kus peatunud oleme.