Esimene päev Tenerifel

Öö Lutoni lennujaamas kulges rahulikult. Üritasime igatpidi end pinkidele sättida, kuid käetugede tõttu ei olnud võimalik end pikali visata. Hannes üritas oma seljakoti otsas magada, aga mina ei suutnud mugavat asendit leida ja lõpuks võtsin oma magamiskoti ning viskasin pinkide taha põrandale pikali. Natuke kõva ja jahe oli, aga sain paremini magada, kui Hannes enda seljakoti otsas. 

Kelly magamiskoht seina ja toolide vahel

Ärkasime umbes kella kuue ajal, mis tähendas, et lennuni oli aega üle 7-e tunni. Ootasime kuni õues veidi soojemaks ja selgemaks läks ning läksime lennujaama ümbrusesse jalutama. Inglismaa väärastunud liiklusega ei suutnudki ma ära harjuda ja korduvalt astusin teele vaadates vasakule, samas kui paremalt poolt võinuks auto tulla. Lõpuks ma lihtsalt vaatasin igale poole, aga ikka aru ei saanud, kust see auto nüüd tulema peaks. Kuna Hannesel oli siiani veidi halb olla, siis värskes õhus jalutamine tegi head ja enestunne läks veidi paremaks, mille peale oli ta isegi nõus minu sundimise peale ühe võileiva ära sööma ja smuutit jooma.

Lõpuks, peale mitmetunnist ootamist, jõudis kätte aeg hakata Tenerife poole lendama. Kuna minu jaoks oli eelmine lend probleemivaba, siis mingit ärevust sees ei olnud, samas kui Hannes pelgas lendu oma enesetunde pärast. Lõpptulemuseks oli aga see, et Hannese jaoks oli lend mõnus ja rahulik, kuid mina aga hakkasin siiralt mõtlema, et jään igaveseks Tenerifele, sest enam mitte kunagi lennukiga ma ei lenda. Nimelt on Ryanairil elava järjekorra süsteem, mis tähendab seda, et igaüks istub sinna, kuhu jõuab joosta. Ma pole eriti kiire jooksja, nii et meie saime eriti kehvad kohad- tiiva kõrval ja ilma aknata istmed. See, et mul ei olnud võimalik näha, mis väljas toimub, samas tundes lennuki tõusmist (ja hiljem ka langemist), tekitas minus paanikahoo. Hannes küll rahustas mind ja rääkis ilusaid sõnu, kuid ma ei suutnud midagi öelda, hingata oli raske ja pisarad jooksid. Panin lihtsalt silmad kinni ja üritasin hingamisrütmi korda saada. Õhus olles rahunesin maha, kuid sama asi kordus maandumisel. Ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui siis kui lõpuks lennukist väljas ja värske õhu käes olin. Pole kunagi varem sellist paanikahoogu kogenud ning loodan, et ei pea ka, tagasitulekule ma hetkel lihtsalt püüan mitte mõelda.

Lennukist välja astudes vaatasime Hannesega teineteisele otsa ja lai naeratus kaunistas meie mõlemi nägusid. Mõlemad teadsime, mis teine mõtles: „NII SOE ON!“  Kuidas sa saadki mitte naeratada, kui oled just tulnud kohast, kus iga hingamisega pead enda hingeõhku nägema, kohta kus võid palmi all banaane süüa. Terminalist saime kohe mingi kehva Tenerife kaardi, mille järgi üritasime leida oma hotelli. Hakkasime enda meelest hotelli suunas kõndima, mina muidugi peatusin vaimustunult iga taime juures, et neid katsuda ja nuusutada.

 Olime mõnda aega kõmpinud, kui aru saime, et me oleme vales kohas ja ei saa enam üldse aru, kuhu me edasi minema peaksime. Kuna õues oli juba pime, siis mõtlesime, et targem oleks ilmselt takso võtta. Kõndisime sama targalt lennujaama tagasi ja Hannes küsis ühelt taksojuhilt, kui palju läheb maksma Santa Barbara hotelli juurde sõitmine- 20€. Kahtlesime veidi aega, aga kuna õues oli juba pime, olime nõus maksma. Hotelli juurde jõudes näitas taksomeeter  11€, aga meie väikseim kupüür oli 20€, nii et andsime selle, mille taksojuht rõõmsalt vastu võttis ja kohe autosse tagasi istus. Väga kahju samas rahast polegi, sest sinna sõites saime aru, et me poleks omal käel mitte mingil moel sinna kohale jõudnud- juba meie algne suund oli vale ja tiirutasime vale koha peal.

Vaade meie toast

Meie tuba hotellis maksis 25€ öö eest ning endamisi mõtlesime, kas meid pannakse selle raha eest koristajaruumi või peame voodit jagama kohalike hiirtega. Hotell aga ületas meie ootuseid päris kõvasti, sest  tegu oli igati korraliku väikese korteriga, kus oli olemas kõik eluks vajalik ja rohkemgi. Toas oli olemas väike köök, koos kõige selle juurde kuuluvaga (ahi, mikrolaineahi, röster, kööginõud jne), televiisor, duširuum vanniga, triikimistarbed ning rõdu vaatega basseinile ja merele. Lisaks oli kogu kompleks väga korras ja ilus. 

 

Esimesel õhtul tegime õhtusöögiks mingeid kummalisi käkikesi, mida me ei suutnud lõpuni
süüa ning  siis puhkasime end lihtsalt välja. Järgmisel hommikul hakkasime Golf del Surist jalutama El Guincho poole, et leida mõni bensiinijaam, kust saaksime osta korraliku Tenerife kaardi. Meil oli ka vaja muid asju osta, nii et kõigepealt läksime kohalikke poode uudistama. Võime nüüd öelda, et terve Tenerife on „supermarketeid“ täis. Supermarket nende mõistes on pood, kus müüakse pudi-padi ja muud nodi. Poekesed ise meenutavad pigem Balti jaama turubokse, kuid väljas on suur silt „Supermercado“.  

 

Köök

Tee bensujaamani pidi kohalike taksojuhtide sõnul olema vaid 3-4km, kuid kuna siin on üles-alla kõndimist päris palju, siis võttis selle tee läbimine üpris korralikult aega. Tagasi tulime korraliku ringiga, nii et kokku kõndisime kindlasti üle 10 km. Ilm oli päev läbi pilvine, kuid soe ja tagasitulles oli jalutuskäik mööda promenaadi väga mõnus. Pühapäeviti elu Tenerifel seisab, nii et igal pool oli ka väga rahulik. Õhtul tegime veel korraliku „päris“ õhtusöögi ja siis keerasime magama, et end järgmiseks päevaks korralikult välja puhata, sest rohkem me seal hotellis viibima ei pidanud ja päris täpselt ka ei tea, mida järgmine päev endaga kaasa toob

P.S. Ryanairi pagasiteema oma üle paisutatud, sest keegi pole meie pagasi mõõtmete ega kaalu vastu kordagi huvi tundnud, kuigi Hannese seljakott on üsna suur ja raske.

Promenaadil mere ääres

Hotelli siseõu

Mingid kummalised kõvad kaunad, mille sees kõlisesid seemned