1000 meetrit ja apelsinipuu

Kolmapäev, 12.12.12

Öösel saime üllatavalt hästi magada, kuigi maapind oli väga kõva ja telgis oli ka veidi jahe. Hommikul ärkasime kell 8, sõime natuke võileibu ja pakkisime oma asjad kokku. Kõndisime siis umbes pool tundi McDonald’sini, mis oma tasuta Wi-Figa on siiani meie jaoks ilusaim koht päikese all. Seal läheduses oli ka mitu supermarketit, päris supermarketit, mitte Balti jaama turubokse. Kelly läks nendesse madratseid otsima, aga hakkame juba arvama, et madratsid on kohalike jaoks midagi müstilist ja ebamaist, sest isegi suure poe matkaosakonnas, mis oli täis telke, magamiskotte ja grille, ei olnud tavalist telkimismadratsit.

Supermarketis müüdi igasuguseid molluskeid, kaheksajalgadest kalmaarideni

Tasuta Wi-Fi võlud nauditud, läksime bussiga edasi Playa de San Juani, et leida üles Royal Delphins atraktsioon, mis oleks pidanud meid delfiinideni viima. Kohale jõudes aga käisime infopunktist läbi, kus meile teatati, et meil on ikka jube imelik kaart, sest Royal Delphin asub üleüldse teises linnas. Mis siis ikka, ilm oli nii palav ka, et ei viitsinud kohe edasi liikuda, nii et viskasime üleliigsed riided seljast ja peesitasime tunnikese-paar päikese käes. Vahepeal tundis Kelly vastu ebatervet huvi üks Tenerife mesilane-herilane, mille peale Kelly kiljudes püsti kargas ja „KURAT!“ karjatas. „Ai-ai, ei tohi ropendada!“ kostus selle peale ühelt möödakäivalt mehelt. Pagana eestlased, jõuavad ka kõikjale, isegi välismaal ei saa herilaste peale vanduda.

Playa de san Juani rand

Hannes päikest nautimas

Kõrvetasime naha kergelt punakas-pruuniks ja läksime edasi Los Gigantese linna, kus infopunkti kohaselt oleks pidanud delfiinid olema. Seal aga selgus, et Los Giganteses pole kahte ruutmeetritki siledat pinda, kuhu saaks telgi püsti lüüa, kõikjal oli kivine ja mägine ning linn ise asus kalju serval. Käisime läbi sealsed hotellid, aga need olid meiesuguste seljakotirändurite jaoks ikka hirmkallid- 80 kuni 100€ öö. Delfiinid ei olnud seda meie jaoks väärt ja otsustasime järgmisesse linna edasi minna. Los Gigantese ainukeseks plussiks loeme seda, et Kelly sai sealt endale lõpuks rihmikud ning enam ei pidanud ta kuumavate jalgadega ringi käima.

Näide sellest, kui kivine ja mägine on Los Gigantes

Ostsime bussipileti Chigorasse, mis asub Los Gigantesest võib-olla vaid kilomeetri kaugusel, kuid mäe otsas, nii et jala oleks sinna meie raskete seljakottidega paras piin minna. Algas meie üsnagi ekstreemne bussisõit Chigora suunas, tee oli tohutult käänuline ja kulges peaaegu kuristiku äärel. Chigorasse tahtsime minna, sest lootsime, et seal on suurem võimalus kuskil telk maha panna, kuid sinna sõites nägime, et see on ikka päris lootusetu. Kõikjal olid vaid künkad, kivid, järsakud ja kaktused. Ainsad siledad maad, mida nägime, olid kellegi põllumaad ja mingit vihast soolapüssiga hispaanlast ka end taga ajama ei tahaks. Mõtlesime siis, et sõidame senikaua edasi, kuni meid bussist välja visatakse. Tee aina tõusis ja läks veel käänulisemaks, kuni meil mõlemal süda läikima hakkas ja Erjose külas lõpuks bussist maha tulime.
Erjos asub maapinnast umbes 1000m kõrgusel ning teiselpool suuri mägesid, mis saare keskelt läbi jooksevad. See tähendab, et sinna paistab vähem päikesevalgust ja kõrguse tõttu on temperatuur niigi madalam. Seda oli bussist välja astudes kohe ka tunda- kui muidu olime lühikeste pükste ja T-särgi väel, siis seal sai kohe jope selga pandud, Hannes pani mütsigi pähe. Samuti läks loodus veidi eestipärasemaks- kaktuseid enam ei olnud ning lõpuks nägime Tenerifel ka metsa, lehtpuude ja kuuskedega. Nägime seal ka oma esimest apelsinipuud (väga eestipärane), mille otsast kohe mõned apelsinid tasku pistsime. Täitsa head olid!

Kell oli juba 18, mis tähendas, et meile oli jäänud umbes tunnike päikesevalgust, mis omakorda tähendas, et telkimiskoha leidmisega läks jube kiireks. Õnneks ei pidanud me kaua otsima ning leidsime üsna bussipeatuse lähedal metsatukas endale hea koha. Lõime telgi püsti ja tegime oma gaasipliidil endale veidi kuuma suppi. Kõhud täis, oli aeg magama minna, järgmisel päeval tahtsime jõuda maailma vanima draakonipuuni ja Puerto de la Cruzi.

Telkimisplatsi otsimas

Ja telkimisplats leitud