Güimar ja tasuta toit

20-21. detsember, 2012

Öö vanade punkrite peal möödus üsna rahulikult, kuigi kohalikud poisiklutid armastavad paugukatega mängida ja ühel hetkel otsustasid kõik ümberkaudsed koerad koos ulguma hakata. See koorilaul ei kestnud õnneks kaua ja saime end välja magada.

Hommikul läksime McDonald’sisse nende interneti koormama, kuid nagu me eelnevates postitustes maininud oleme, siis meil läheb seal alati väga kaua aega. Seekord jäime vist teenindajatele silma, sest esimest korda elus saime McDonald’sis lauateeninduse osaliseks. McCafe viisakas teenindaja tuli meile kohvi pakkuma ning kuna me seal peaaegu iga päev istume, ei julgenud me ka ära öelda. Õnneks oli väga hea kohvijook ja ei pidanud oma kulutatud raha taga nutma.

Leidsime, et meie öö San Andreses pidi jääma meie viimaseks Santa Cruzi ümbritsevas piirkonnas, muidu me ei saagi sealt linnast varsti minema. Järgmiseks sihtkohaks valisime Güimari, kus peaksid olema rannad, püramiidid ja telkimiskoht. Buss sõitis mööda kiirteed, mis tähendas, et jõudsime kohale kiirelt ja seekord ka ilma iivelduseta.

Güimaris hakkasime esimese asjana otsima siinset ametlikku telkimisala. Esialgu tiirutasime niisama ringi, kuid siis küsisime abi kohalikult noormehelt, kes meile suuna kätte näitas. Jalutasime siis sinnapoole, kuid lähemale jõudes hakkas tunduma, et järjekordselt ei ole siin tegelikult mitte mingit telkimisala ja meie kaardi koostanud inimene on oma äranägemise järgi sellele suvalisi märke lisanud. Küsisime siis veel ühelt mehelt üle ning tema näitas meile selle telkimisala kätte, kuid lisas, et praegusel aastaajal on see suletud ja seal telkida ei tohi.

Meie oleme aga sellised mässumeelsed rokkstaarid, et meid ei huvita Tenerife reeglid. Telkimisalal oli küll silt, mis teatas, et siseneda ei tohi, kuid otsustasime, et kui keegi meid välja viskama tuleb, siis teeme pähe suured kutsikasilmad ja ütleme „We no speak espanol“ ning näitame oma kaarti, mis ütleb, et seal kohal on aastaringselt avatud telkimisala.

Tegelikult tohibki Tenerifel telkida vaid ametlikes ja selleks ette nähtud kohtades, kuid paljud nendest on talvisel aastaajal suletud. Matkajad saavad endale taotleda luba, millega võib ka väljaspool ametlikke alasid 7 päeva jooksul telkida, kuid need load tuleb omakorda 7 päeva varem taotlusesse anda. Lisaks teeb asja keerulisemaks see, et loa taotlemiseks peab inimene juba saarel kohal olema, kuna interneti kaudu pole enam taotlust esitada võimalik. Meie pole viitsinud selle loaga jamada ning siiamaani pole keegi kurjustama ja pokri pistma tulnud. Oleme ka näinud inimesi telkimas randades, kus see kategooriliselt keelatud on, kuid tundub, et tegelikult väga suurt numbrit sellest ei tehta.

Rand Puertito de Güimaris

Lõime oma telgi püsti, tegime endale veidi suppi ja nautisime mahedat õhtut. Taevas oli öösel väga kaunis ning meil õnnestus näha ka Kuu ümber tekkinud perfektselt ümmargust halo. Vaatepilt oli väga ilus, kuid kahjuks pole meil piisavalt head kaamerat, mis võimaldaks nähtut meie blogi lugejatega jagada.  Taevas vaadatud ja kõht täis, tikkus uni peale ja keerasime end magama.

Reedene päev kulges meil väga rahulikult. Reisi algusest peale oleme iga päev liikvel olnud ning otsustasime, et seekord jääme siia linna kauemaks ja lihtsalt oleskleme päeva või paar. Hommikul võtsime oma väärtuslikumad asjad kaasa ning jätsime telgi omapead. Igaks-juhuks sai jäetud ka oma telefoninumber, et keegi meie telki suures vihas põlema ei paneks, vaid enne ikka helistaks ja meile sellest teada annaks. Jalutasime parajasti mööda randa linna keskuse poole, kui Hannes merele osutas- seal oli näha suur linnuparv, kes tiirutas ümber ookeanis mängivate delfiinide. See vaatepilt oli väga lummav ning rõõmustav, me ei olnud isegi lootnud sellist asja Tenerifele tulles näha. Delfiinid täiesti enda keskkonnas lõbusalt veest välja hüpates meile silmailu pakkumas- see on midagi kirjeldamatult kaunist.

Hakkasime Güimari kohvikutest otsima ühte, mis pakuks internetivõimalust, kuid tundus, et ükski siinsetest kohvikutest pole sellise teenuse pakkumisest huvitatud. Olime just ühest järjekordsest kohvikust eitava vastuse saanud ja vaatasime teineteisele nõutute nägudega otsa, kui kohvikupidaja meile vilistas ja käega viipas, et me tema juurde tagasi läheks. Meid hõiganud mees võttis laua alt välja enda sülearvuti, kuid nähes, et meil on arvuti olemas, siis tõmbas internetikaabli enda kaardimakse terminalilt välja ning ulatas selle meile.
Tellisime endale paar jooki ning Hannes sai kõik vajaliku arvutis ära teha. Kohvikupidaja käis kohvikus ringi, vilistas viisikest ja tõi meile veidi kanakroketeid näksida, lihtsalt niisama. Sellist armsat külalislahkust Eestis väga ei kohta ja seetõttu oli see üpris üllatav ning esimene mõte oli ikka eestlaslik: „Huvitav, palju see maksab?“. Kohvikust lahkudes püüdsime küll veidi jootraha jätta, kuid sellest keelduti kategooriliselt, lehvitati vaid naeratades ning hõigati:“Ciao!“. Väga armas.

Ranna ääres oli selliseid valge aiaga maju palju

Kõik olulised asjad tehtud, oli aeg lihtsalt eksisteerima hakata- läksime randa ja hakkasime end päikse käes vaikselt küpsetama- natuke ühe külje pealt, natuke teiselt küljelt. Vesi tundus alguses üsna jahe ning ujuma minemiseks pidime end koguma, kuid nähes, kuidas hispaanlased üksteise järel vette hüppavad, hakkas piinlik- peaksime ju justkui karastunud põhjamaa inimesed olema. Eestimaa eest sai siiski end lõpuks vette visatud ja siis kibekiirelt siputades sealt varsti ka välja tuldud. Vähemalt tegime ära! Paljud käisid siin ka snorgeldamas, kuid selleni me veel ei jõudnud, kuid kindlasti proovime ära.

Karm põhjamaalane Kelly ujumas

Õhtul läksime siinsesse Charcada restorani, kus pidi näidatama jalgpalli. Mõned entusiastlikud jalgpallifännid ja tõsised sakslased olid ka kohal. Tellisime endale midagi hamba alla ja üritasime restorani internetti ära kasutada. Vahepeal elasid entusiastlikud jalgpallifännid väga elavalt omadele kaasa, mille peale sakslased aina tõsisemaks muutusid. Huvitav, kas me oleme juba väga nälginud ja vaeste nägudega, sest juba teist korda sel päeval pakuti meile tasuta süüa- kelner tõi meile paar bruschettat. Juhhuu, tasuta toit!

Üleval vasakus nurgas istuski kamp tõsiseid sakslaseid

Jalgpall vaadatud, internet koormatud ja kõhud täis, saime oma raskest logelemisest puhkama minna, et järgmisel päeval uue hooga olesklema hakata.

Seda harrastavad väga paljud kohalikud