Kolm kuningat ja üks pilves mees

4-6.01.13

5. jaanuaril toimuvad Hispaanias suured pidustused, sest jõuludest palju tähtsam on nende jaoks kolmekuningapäev ehk El dia de Reyes. Sel päeval tähistatakse kolme kuninga saabumist linna, kus Jeesus sündis ning samamoodi nagu kuningad viisid kinke Jeesusele, annavad nad ka siin lastele kingitusi. Mitmes linnas toimuvad selle auks paraadid ja pidustused, mille jooksul jagatakse lastele maiustusi. Järgmisel päeva hommikuti avavad hispaania lapsed oma kingitused ning head lapsed võivad rõõmustada erinevate toredate kinkide üle, kuid pahad lapsed võivad hoopis söetükke saada. Tänapäeval on söetükid tehtud suhkrust, kuid mõnda aega tagasi kasutati veel päris sütt.

Sellised pidustused tundusid väga huvitavad ning kui nägime reklaami, mis lubas, et 5. jaanuaril kell 16.00 toimub Los Cristianoses paraad, siis selleks kellaajaks end sinna linna ka kohale viisime. Käisime enne paraadi algust läbi ka eestlaste kohvikust Reval ja küsisime igaks-juhuks üle, kas ikka toimub mingi paraad ning sealt öeldi, et veerand tunni pärast peaks hakkama. Kiirustasime siis kultuurimaja ees olevale väljakule, kuid seal ei andnud mitte miski märku, et 15 minuti pärast peaks siin suur paraad olema. Kaunistused ja lava küll olid, kuid mitte ühtegi inimest. Koos teiste turistidega siis seisime ja ootasime seal.
Peale kella 16 tagurdas väljakule kaubik, millest astusid välja kaks meest, kes hakkasid kõigi silme all seal valgustust üles panema. Selge, jälle hilinetakse. Ilmselgelt olidki turistid ainsad naiivsed inimesed, kes arvasid, et üritus algab lubatud kellaajal, sest ühtegi hispaanlast kohal ei olnud ning valgustitega askeldavad mehed võtsid kellaajast hoolimata kõike marurahulikult- vaikselt jalgu lohistades viidi valgustid ühekaupa väljakule, vahepeal tehti suitsu ja räägiti juttu. Võtsime siis ühel pingil istet, et paraadi algust oodata. Veidi aja pärast istusid meie kõrvale kaks briti daami, kes küsisid, kas seal ikka toimub midagi. Rääkisime siis paar sõna ka niisama juttu ning selgus, et tegu on õdedega, kes olid tänavu septembris Tallinnat külastanud. Mõlemad kiitsid, et meil pidavat väga kaunis pealinn olema ning eriti ilusad olid olnud rohked lillepoed enne Viru väravaid.

Üks töölistest, kes valgusteid paigaldas

Veidi aja pärast läks üks õdedest turvamehe käest küsima, mis kellaaega me tegelikult ootama peaks. Öeldi, et kell 17 tuleb Los Cristianosesse laev, mille peal kolm kuningat olema peaksid. Inglannad otsustasid selle peale sadamasse minna, kuid me jäime veel mõneks ajaks kultuurimaja juurde. Õdede asemel istus pingile hoopis härra, kes oli silmnähtavalt mingi aine mõju all, sest mees viibis mingis omas maailmas, kus toimus midagi väga naljakat. Monotoonselt korrutas ta paarisekundiliste vahedega:“Ha-ha...ha-ha...ha-ha...“ ja nii umbes tund aega järjest ning kui me seal lõpuks lahkusime, jäi ta üksinda pingile edasi naerma.

Kultuurimaja ees sätiti ikka valgusteid üles ning seetõttu mõtlesime siis ka hoopis sadamasse minna, äkki siis ikka sealt saab hoopis alguse. Poole tee peal kuulsime trummipõrinat ja siis nägime, kuidas mööda tänavat liikus edasi grupp trummareid ja mõned multikategelased. Vahepeal jäädi seisma, et rahvaga koos laulda ja tantsida ning siis liiguti jälle edasi. Võime öelda, et eestlased pole oma tuimuses üksinda- paraadi vedaval särtsakal hispaanlannal oli üsna raske sealseid saksa ja inglise turiste endaga kaasa hüppama panna. Õnneks oli turistite sekka imbunud ka mõned hispaanlased, kes siis koos teistega ringi keksisid.

Kelly jäi ühte armast koera imetlema ja äkki suruti talle jalutusrihm pihku :)

Veidi enne sadamat oli üles pandud pisike lava, kus pikka aega esineti ja jutustati. Peame tunnistama, et meil hakkas juba päris igav ja mõtlesime, et kui see oligi kogu paraad, siis ootasime küll miskit uhkemat. Samas, kuningaid veel polnud kuskil näha, nii et loota võis, et midagi suuremat on ikka tulekul. Kell liikus edasi, kuid ikka käisid väiksel laval samad laulud ja samad kavad. Kell oli juba ammu 17 läbi, kuid kuningatest polnud kippu ega kõppu. Liikusime siis edasi sadama poole, kuhu oli päris palju rahvast kogunenud, mis andis mõista, et ikka sealt peaks kõik alguse saama.

Ootasime seal ning mõne aja pärast tulid sinna ka erinevad maskotid ja seesama paraadi vedav hispaanlanna ning siis hakati sadamalaval esinema.  Sadamas oli juba päris palju inimesi, nii et seal ikka karjuti ja  hüpati kaasa. Õues oli juba pime, kuid paraad polnud ikka veel alanud, lõpuks läksime sööma, sest see tundidepikkune ootamine oli kõhud üpris tühjaks teinud. Jõudsime ära süüa ja rannas liivaskulptuure vaadata, kuid sadamasse tagasi jõudes, polnud paraad ikka veel alanud.

Läksime sadamast minema tagasi kultuurimaja poole ning nüüd olid tänavad juba rahvast päris täis ning väga palju oli ka kohalikke, kelle jaoks selline hilinemine ilmselt oligi täiesti oodatud. Jäime ühel tänaval seisma ja ootasime siis edasi. Siis hakkas maa veidi vibreerima ja kõrvu kostus trummide sünge põrin- lõpuks ometi hakkas! Paraadil võis näha nii erinevaid multikakangelasi (näiteks kõige kõhedama välimusega Bart Simpson, keda me silmad näinud on), filmitegelasi, orkestrit, hobuvankreid ja lihtsalt igasuguseid värvilisi karvaseid ja sulelisi. Kõige viimasena tulid kaamlite seljas kolma kuningat, kes rahva sisse komme viskasid. Kommide peale läksid inimesed päris pöördesse ja meie kõrval karjusid mõned naised üpris hullunud häälega:“CARAMELO!“.

Kõhedat Bart Simpsonit ei õnnestunud pildile saada, kuid üsna "huvitavad" teletupsud saime jäädvustatud

Paraadi lõppedes üritasime veel oodata ja vaadata, mis toimub kultuurimaja ees, kuid kuna kell oli selleks ajaks juba 21 läbi ning asjad just väga kiirelt ei liikunud, siis otsustasime hakata koju minema, vähemalt paraadi nägime ära. Paraad ise oli vahva ja särtsakas, kuid kui me suudaks ära harjuda sellega, et kell ei oma kohalike seas tähtsust, siis oleks kindlasti asjal veel rohkem võlu. Kokkuvõtteks pidime paraadi algust siis ootama 4 tundi.