18-19 detsember, 2012
Öösel saime üsna hästi magada ja õnneks ei jäänud me kellelegi oma telgiga ka jalgu.
Meie plaan oli käia Santa Cruzis toidupoes ja McDonald’sis, et Hannes saaks
tegeleda oma tööga ja Kelly meie blogiga. Santa Cruzi McDonald’sisse on juba veidi
imelik minna, sest teenindajad on samad ja me käime seal juba peaaegu
iga päev mitu tundi istumas. Mis teha, tasuta Wi-Figa aeg justkui lendab- seekord said
teenindajad meie kauneid nägusid nautida lausa 4 tundi.
 |
| Santa Cruzi vahel liikusid ringi sellised armsad piparkoogimehikesed |
Peale internetirõõme läksime bussile ja võtsime suuna Chamorgasse, kust pidime
mööda mägedest alla kulgevat matkarada jõudma Roque Bermejoni, Tenerife
idapoolseimasse tippu. Bussisõit Chamorgasse oli jällegi üsna ekstreemne, sest
tee kulges sageli kuristikuäärel ja meie bussijuht ei armastanud eriti enne
kurve signaaliga vastutulevaid autosid hoiatada, nii et korduvalt pidime taluma
järske pidurdusi ja pisikesi südamerabandusi.
 |
| Sellised vaated avanesid bussiaknast. Nagu lendaks :) |
Seekord jõudsime õnneks ilma kuristikku kukkumata kohale ja hakkasime kohe
Roque Bermejoni poole matkama. Matkarada oli 3.8km pikk, kuid kuna mägedes
kulgevad teed üles-alla, paremale-vasakule, siis kokku kõndisime me seda maad
üle tunni aja. Oli küll väsitav, kuid ei midagi ületamatut, ise veel mõtlesime,
et tagasitulek mäest üles saab küll raske olema. Väljas hakkas juba pimedaks
minema ja sel õhtul päris tipuni välja ei läinud, vaid tekitasime oma
laagriplatsi väiksele mahajäetud põllule/peenrale. Seal kõrval oli ka peenraid,
mis nägid üsna värsked välja, sinna me igaks-juhuks oma telgiga minema ei
hakanud.
 |
| Chamorgas |
 |
| Pool teest läbitud |
Asusime täiesti mägede vahel, mis tähendas, et telefonilevi meil kummalgi ei
olnud ja olime justkui tsivilisatsioonist ära lõigatud. Kui muidugi välja
arvata need värsked peenrad meie kõrval, mis andsid märku, et keegi seal siiski
peab olema. Tegu oli üldse ühe müstilise paigaga, sest öö jooksul sai kogu meie
elektroonika tühjaks- isegi Hannese telefoniaku, mida ta oli samal päeval
laadinud, heitis öösel hinge. See aku kestab tavaliselt umbes nädal aega.
Hannes kuulis öösel ka mingit praksatust ja tundis kerget maa vibratsiooni,
justkui oleks keegi seal kõndinud. Ilmselt olid need tulnukad, kes valmistusid maailmalõpu invasiooniks, muud
seletust siin pole.
 |
| Tegime ka lõket, kahjuks polnud selle kohal midagi küpsetada |
Hommikul ärgates tundus meid ümbritsev loodus jälle ilus ja sõbralik ning
selgus, et siinsete mägede vahel pesitsevad tulnukad on kahtlaselt kitsede
välimusega. Rõõmsad selle üle, et tulnukad nõnda ohutud välja näevad, sõime ära
oma hommikusöögi ja hakkasime edasi Tenerife idatipu poole liikuma. Eriti kaua
ei pidanudki matkama, kui jõudsime väikese külani, kui nii võib öelda. Tegu on
pigem pisikese kohaga, kus siinsed 5 meest kala püüavad, kartulit kasvatavad ja
koertega jalutamas käivad. Maju võis siin ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Külakese juures oli ka rand süsimusta liivaga, millele me oma mitmeid kordi
soolaks kuivanud higiga riided viskasime ja vette tormasime. Õigemini,
üritasime tormata- lained olid üsna suured ja veepõhi oli kivine, mis tähendas,
et vesi peksis neid kivikesi iga lainega vastu jalgu. Meri läks ka üsna järsku
sügavaks ning kuna vesi oli veidi sogane ja põhja polnud näha, siis ei julgenud
kumbki meist tundmatusse hüpata. Proovisime siis lihtsalt end natuke vees
loputada, Kelly ulpis iga lainega nagu poi, kord kalda poole ja siis jälle ookeani
poole, vahepeal ka uperpalle tehes. Hannese jaoks oli see üks suur ja vaimukas
show ning tal oli raskuseid, et oma naerupisarate vahelt midagi näha. Kellyl
oli ka naljakas, senikaua kuni suur sõõm tulisoolast vett suhu läks ja see teda
öökima ajas. Ootas siis ära järgmise laine, mis ta nagu hülge rannale paiskaks
ja ta end kuivatama saaks minna.
Istusime mõnda aega rannas ja nautisime seda värsket olekut, mida vees
sulistamine meile andnud oli. Lõpuks pidime ikkagi hakkama tagasi ülespoole
liikuma, aga olime jõudnud mõnikümmend meetrit käia, kui kaks kohalikku
vanameest meid naerusuiselt tervitasid ja leidsid, et meie päevast on puudu
punane vein ja värske keedetud kartul. Kuna mehed võlusid Kelly täielikult ära kahe pisikese kutsikaga, siis polnud meil lootustki sealt veel edasi liikuda.
Mis seal salata, ka keedukartul tundus pagana hea, kuigi oli veidi kiulisem ja
magusam, kui meie Eesti kartul. Jõime ära oma esimesed klaasid veini, kui juba
toodi pudel uuesti lagedale. Kelly küll ütles, et ta rohkem ei soovi, aga seejärel
jäi ta jälle andunult kutsikaid vaatama ja salamahti valati tema klaas ikka
täis. Kelly hädist nägu nähes käitus Hannes tõelise härrasmehena ja jõi veel
kolmandagi klaasi veini ära. Kohalikud mehed küll sõnagi inglise keelt ei
rääkinud, kuid käte-jalgadega vehkides andsid nad meile mõista, et me peame
nüüd ettevaatlikud olema, et mitte oma promilliste peadega mägedest alla
kukkuda. Tegu oli väga armsate ja sõbralike meestega ning oli kahju, et me
hispaania keelt paremini ei mõista, oleks olnud huvitav juttu puhuda.
 |
| Meie toitjad ja jootjad oma kutsukarjaga |
Tänasime mehi nende külalislahkuse eest, heitsime veel viimased pilgud
pisikestele karvapallidele, keda mõned nimetavad kutsikateks, ja asusime teele.
Päike, mis oli peidus olnud kogu meie rannasoleku aja, otsustas just siis välja
tulla, et meie tee Chamorgasse ikka raskem oleks. Tee üles kulges väga
vaevaliselt, kuigi Hannes oli poole teest väga reibas ja heas tujus. Ilmselt
mängis seal rolli ka kolm klaasi punast veini. Igal meie tehtud puhkepausil mõtles Kelly,
et tema jääbki sinna mägedesse elama, elab koos kahe vanamehega, keedab elu
lõpuni kartuleid ja joob veini. Lõpuks hakkas ka muidu jutukas Hannes väsimuse
märke näitama ja edasine tee 500-meetri kõrguse mäe otsa kulges vaikuses, kui välja arvata ähkimine ja
hingeldamine. Iga natukese aja tagant pidi ka alla suruma põlevatest jalalihastest tekitatud valugrimassid ja rõõmsa näoga „HOLA!“
ütlema, sest vastu tulid matkasellid, kes tahtsid samuti keedukartuleid süüa ja
kutsikaid näha. Me ei tahtnud nende roosat mulli lõhkuda, las arvavad, et ülestulek on sama vahva, kui allaminek.
 |
| Osa meie matkateest |
 |
| Selliseid kivimeid jäi me teele mitmeid |
Kõige tipuks sai meil ka vesi otsa, aga kuna me selleks hetkeks ei olnud enam
Chamorgast kaugel, siis lohutas mõte sellest, et kohe saame sealsest kauplusest
endale vett juurde osta. Lõpuks, kui olime end üle kahe tunni Chamorgasse kohale
vedanud, nägime aga, et pood oli suletud. Hannes käis küll kurja pilguga
koputamas ja ukse tagant poekülmikute urinat kuulamas, aga keegi selle peale
poodi lahti ei teinud. Alguses plaanisime sellesse kanti pikemalt jääda,
aga kuna meil polnud enam mitte midagi juua, siis olime sunnitud San Andresesse
tagasi sõitma.
Bussisõit mägede ülimalt käänulisel on midagi väga ebameeldivat ning kuigi
Kelly üritas vastu pidada ja tugevat nägu teha, siis lõpuks tundis ta siiski,
et kui ta kohe bussist maha ei saa, võivad kõik bussisistujad põrandal näha
keedukartuli ja punase veini poolseeditud segu. Tulime bussist maha ja
kuigi alguses mõtlesime edasi hääletada, siis nähes, et San Andreseni on vaid 4
km, läksime selle tee jala. Teel sinna lasi Kelly oma heliseval häälel kõlada ja
esitas Hannesele enda loodud Tätte popurrii.
 |
| Põhja poolel on selline maastik siin saarel tavaline |
San Andresesse jõudes käisime kohalikus pubis, et sealt endale vahelduseks mõni
päris toidu moodi õhtusöök võtta. Sõime seal kõhud täis ja harjutasime koos
mitu minutit, kuidas hispaania keeles öelda: „Palun arvet!“. Hannes võttis
lõpuks südame rindu ja küsiski, teenindaja sai tema soovist täitsa aru ja saime
arve tasutud. Otsisime siis endale jälle telkimiskoha, seekord nii ranna
lähedale ei läinud, sest enam polnud soovi rullnokkade muusikavalikut nautida.
Leidsime hea ja rahuliku koha vana sõjaväe punkri peal, kus pikkadest šahtidest
alla vaadates põhja ei paistnud. Tõmbasime seal end kerra, et oma päevasest
matkast välja puhkama asuda.
 |
| Tuduplats sõjaväepunkri peal |
No comments:
Post a Comment