Paar püramiidi ja soojad jõulud

23.12.12

Hommikul korjasime lõpuks oma laagriplatsi Puertito de Güimaris kokku, et käia Güimaris vaatamas sealseid püramiide ja seejärel sealt linnas lahkuda. Läksime bussipeatusesse ootama mõnd transporti, mis meid sealt minema viiks. Tegu oli pühapäevase päevaga ja seetõttu pidime tund aega ootama, peale mida andsime alla ja hakkasime jala minema, sest mitte kusagil ei paistnud meie silmadele tuttavaid rohelisi Titsa autobusse.

Püramiide otsimas

Alahindasime tugevalt tee pikkust püramiidideni ja sinna kohaleminek oli äärmiselt väsitav. Tee läks pidevalt kergelt ülespoole ning päike huugas täisvõimsusel me pea kohal. Püramiidid asusid merepinnast 350 meetri kõrgusel ja tee sinna oli umbes 6 kilomeetrit pikk. Leidsime, et meid peavad ees ootama ikka ühed pagana võimsad püramiidid, et see higipisarais ülespoole rühkimine end ära tasuks. Kohale jõudes kukkusime väravate taga olevale pingile, sõime veidi apelsine ja üritasime organismi veega veidi turgutada.

Güimaris nägime väga huvitavat surnuaeda- surnud olid justkui riiulites

Selgus, et tegu ei ole lihtsalt püramiididega, vaid need on vaid väike osa suurest muuseumist, mis on pühendatud Kanaari saarte ajaloole ja loodusele. Sissepääs õpilasele maksis umbes 8€, näitasime oma ID-kaarte ja keegi ei viitsinud sügavamalt uurida, kas me päriselt ka kusagil õpime. Muuseum oli väga huvitav ja informatiivne, kuigi oma vaimusilmas olime ette kujutanud kaks korda võimsamaid ja  suuremaid püramiide. Ringi vaatamist ja uurimist siiski jagus, sest enamik muuseumist asub õues ning külastajatel on võimalik lähemalt tutvuda erinevate taimeliikidega ja kõikjal on infotahvlid, mis räägivad mõne seiga Kanaari saarte ajaloost või müütidest.

Pool Güimari püramiidide muuseumist

Püramiidide trepid olid ehitatud suunaga itta, et neil kõndija astuks tõusva päikese suunas

Tenerifel kasvav eukalüptipuu

Kui püramiidid olid pildistatud ja taimed uuritud, istusime maha kohvikusse, et enne linnast lahkumist veidi süüa. Kell aga liikus halastamatu kiirusega edasi ja kohvikust lahkudes hakkas päike juba vaikselt madalamale minema. Olime kiirteest veel mõne kilomeetri kaugusel, kui juba päris hämar oli. Leidsime, et kõige mõistlikum oleks tagasi minna oma vanale laagriplatsile ja järgmisel päeval üritada uuesti edasi liikuda. Broneerisime veel järgmiseks päevaks endale San Isidros hotelli ja läksime Puertito de Güimarisse tagasi. See tähendas seda, et päev läbi oma raskete seljakottide tassimine oli olnud täiesti mõttetu, aga me ei osanud hommikul ette näha, et õhtul sama targalt tagasi peame tulema.

Igasugused loteriid ja õnnemängud on siin meeletult populaarsed

24.12.12

Pakkisime nüüd juba teist korda enda laagriplatsi kokku ja läksime järgmisele katsele linnast lahkuda. Seekord isegi õnnestus ja jõudsime San Isidrosse, kus meid ootas ees tuba hotellis Aeropuerto Sur. Jõudsime sinna natuke vara, mis tähendas, et check in-i veel teha ei saanud. Jätsime oma pambud registratuuri ja läksime linnaga tutvuma. Leidsime suure ja hämmastavalt organiseeritud hiina poe, kust Hannes sai endale uued päikeseprillid, sest oma eelmine paar õnnestus tal asfaldile kukutada. Käisime veel ühes tanklakohvikus mega-giga-hüperburgerit söömas, mis oma toiteväärtuselt oli võrdväärne jõulusööminguga ja makstes ainut 2.60€, peale burgeri söömist oli magu rebenemise äärel ja rääkimine meenutas pigem äginat.

Hannes päevitab oma paremat külge

Hotellis puhkasime, käisime duši all ja siis tõime poest endale veidi veini. Kuigi tegu oli jõululaupäevaga, siis jõulutunnet on siin väga raske saavutada. Akendel rippuvad jõuluvanad, kaunistatud tänavad ja iga nurga peal kõlav jõulumuusika küll annab mõista, et päris tavaline päev ei ole, kuid see on ka kõik. Jõulud ei ole ikka „päris“, kui maas pole valget lumevaipa ja ninna ei tungi ahjus küpseva seaprae lõhna, mis seguneb piparkookide, praekapsa ja ehtsa kuusepuu aroomidega.

Õhtul võtsime esimest korda Skype-i vahendusel kodustega ühendust ja uurisime, kuidas Eestis jõulud kulgevad. Väga tore oli oma peresid näha ja kuulda ning esimest korda reisi jooksul tekkis väike koduigatsus. Lisaks hoobeldi me ees veel verivorstidega, mis tegid tahtmise jõulude ajal kodus olla veel suuremaks.

Kui peredega olid muljed vahetatud ja jutud räägitud, läksime hotellis asuvasse restorani, et jõulude puhul ennast ikka pilgeni täis pugida, mis ei õnnestunud ja üle poole 3 käigusest söögist jäi järele sest päeval söödus mega-giga burger täitis ka tugevalt kõhtu 5-6h hiljem. Restorani nurgas mängis üks väga meeleolukas ja enda mullis pesitsev seltskond muusikat ning soovis iga natukese aja tagant oma napsiklaasi tagant kõigile häid pühi. Jõulutunnet meil siiski ei õnnestunud saavutada, kuid vähemalt kõhud said pühadele kohaselt täis. Ja seda päris toidust! Sellest, mida süüakse noa ja kahvliga, mitte kahe saia vahel olevat pihvi, mida peab sõrmede vahelt sööma. Nagu tsiviliseeritud inimesed vahelduseks.

San Isidro linna moosekandid

 

Meie jõulusööma eelroog

Õhtul käisime veel korra duši alt läbi, sest sellist luksust endale iga päev lubada ei saa. Puhaste lastena läksime end välja puhkama, sest järgmise päeva magamiskoht oli jälle küsimärgi all, mis tähendas, et ringiliikumist saab jälle palju olema.