21-26.01.13
Meie kodu lähedal asub internetipunkt, kus kohalikud käivad internetti kasutamas ja helistamas. Eestis selline asi kindlasti ei toimiks, sest meil on enamikel inimestel mobiiltelefonid taskus ja arvuti laual ning internet on olemas pea igas kohvikus. Siin on aga selliseid internetipunkte mitmeid ja need tunduvad üsna populaarsed olevat.
Oleme enda kodu juures asuvas punktis korduvalt käinud, kuid viimasel korral jäime koha omanikuga pikemalt vestlema ning saime väga palju huvitavat teada. Selle aja jooksul, kui me oleme Tenerifel olnud, pole keegi sügavamat huvi Eesti vastu tundnud, tavaliselt on piirdutud külma kliima mainimisega. Internetipunkti omanik aga oli igati avatud kuulamaks, mida meil on enda kodumaa kohta öelda. Ei tea, kas oleme pikka aega soovi kellelegi Eestist rääkida enda sees hoidnud või oli lihtsalt vastav tuju, kuid lajatasime kordamööda erinevaid fakte Eestist, sealhulgas keele päritolust, ajaloost, peamisest ekspordiartiklist, poliitikast, elektrituru avamisest ning loomulikult meie imelisest internetist ja WiFist. Ja palju-palju veel. Muidugi näitasime ikka kaardi peal ette ka, kus meie armas isamaa asub ning rääkisime oma ainsast suurest mäest, mis on üle 10x väiksem kui siinne suurim mägi, kuid siiski mainimist väärt. Kõik, mis pähe tuli, vuristasime ette ning mees muudkui noogutas ja ahhetas meie interneti üle.
Lõpuks küsisime, kust mees ise pärit on, mille peale ta raksutas sõrmi, naeratas ja lausus:“Minu kord!“. Algusest peale jäi meile kõrva, et mees räägib inglise keelt paremini, kui enamik siinseid inimesi. Selgus, et ta on sündinud Venetsueelas, kus õppis ülikoolis arhitektuuri ning mõnda aega oli õppinud ka USA-s. Ema oli tal pärit ühelt Kanaari saarelt (kahjuks unustasime, milliselt) ja isa Portugalist ning nüüd on ta juba aastaid elanud Tenerifel. Tenerife elu kohta küsides selgus, et kõik ei ole nii ilus ja roosa, kui pealtnäha paistab. Tundsime huvi, miks inimesed käivad seal helistamas, kas neil siis endal tõesti telefone ei ole. Vastuseks kõlas, et inimesed lihtsalt ei usalda firmasid, sest suurfirmad pidavat täiesti silmagi pilgutamata inimesi tõmbama. Mees tõi kohe näite enda kogemusest, kui tema telefoniarvele oli lisatud 200 sms-i mingil loosimisel osalemise eest. Tegelikult ta seda loomulikult ei olnud teinud ning vaidlustas selle, kuid kokkuvõtteks ta seda raha tagasi ei saanudki, vaid hakkas iga kuu lihtsalt veidi väiksemat arvet tasuma. Selline asi pidi siin täiesti tavaline olema, sest konkurents on väike ning inimestel pole nagunii võimalik eriti kuhugi mujale minna.
Paar aastat tagasi oli suureks probleemiks olnud ka Aafrikast immigreeruvad mustanahalised, keda oli siia iga päev laevaga umbes 15-30 inimest tulnud. Samuti olid tulnud ka viimast kuud rasedad naised, kes lootsid, et nende laps sünnib Hispaanias ja saab seeläbi Hispaania kodakondsuse. Enamik neist, kes siia jõudsid, pandi kohe ka lennukile ja lennutati tagasi Aafrikasse. Väga palju inimesi oli ka teel Aafrikast Tenerifele hukka saanud, sest liiguti vanade ja logude laevadega. Majanduslanguse tõttu praeguseks see enam nii terav probleem ei ole, kuid mõndadel on siiski õnnestunud siia jääda. Need on needsamad inimesed, kes turismipiirkondades üritavad turistidele käevõrusid ja päikeseprille pähe määrida.Võrdlesime oma kodumaid veel pikalt ja laialt ning koju jalutades leidsime, et igal kohal on oma miinused, kuid Eesti on ikka üpris hea koht, kus elada. Kui ainult see ilm nõnda sombune ei oleks.
Ülejäänud nädala jooksul käisime kaks korda Los Cristianoses, ühe korra lennujaamas ning korraks hüppasime ka kaamli selga. Los Cristianoses on väga palju eelnevalt mainitud turistitüütajaid ning nendega puutud seal olles päeva jooksul kindlasti korduvalt kokku. Hannese süda läks paaril korral haledaks ning ta oleks peaaegu juba endale „päris ehtsast kullast“ kaelakee ostnud, kuid Kelly nii hea inimene ei ole ning keeldus kategooriliselt midagi ostmast ja saatis kurjasid pilke ka Hannesele. Selle peale pidi ta mõned korrad kuulma: „Bad woman. Very bad woman“ ning Hannesele üritati ikka selgeks teha, et naisevalik on tal küll ebaõnnestunud.
 |
| Los Cristianoses streikisid vetelpäästjad, kellele pole väidetavasti juba peaaegu pool aastat palka makstud |
Los Cristianoses kohtasime ka hispaanlast, kes oskas mõne sõna eesti keeles rääkida. Tegu oli restorani sisseviskajaga, kellest tavaliselt kõnnime lihtsalt mööda. Seekord aga küsis mees, kust me pärit oleme ning vastust kuuldes ütles rõõmsalt:“Tere!“. See köitis loomulikult meie tähelepanu ja saime seejärel teada, et tema kunagine tüdruksõber oli eestlanna olnud. Mees teatas naerdes, et tema hüüdnimeks oli olnud „mänguasi“ ja kui me nõustusime restoranis maha istuma, siis öeldi meile ilusti ka: „Aitäh!“. Sageli ei teata, mis see Eesti täpsemalt ongi, nii et väga vahva oli sellist hispaanlast kohata.
 |
| Restorani sisseviskaja, kes rääkis veidi eesti keelt :) |
26. jaanuaril käisime kaamlipargis, kus pidavat saama 10€ eest kaamlisafaril käia. Kohale jõudes selgus, et pooletunnine kaamlisõit on 15€ ning niisama pargikülastus on 5€. Meil oli sularaha ainult 20€, nii et otsustasime, et kaamli selga ronib ainult Kelly. Kuigi ratsutatakse vaid ühe kaamliga, siis ühele seoti teine taha, sest alfakaamel üksinda ei pidavat käima. Kaamlid on marurahulikud ja ülimalt pehme karvaga loomad ning kogemus ise oli vahva, kuid tundus nagu seal pargis elavad loomad on kõik hästi kurvad. Nägime kurba eeslit, kes tundus unistavat teistest eeslitest, kurba koera, kes oma saba pidevalt veidi jalgevahel hoidis ning kurba kaamlit, kes sai lillenuusutamise eest tuupi. Ainult kuked ja haned tundsid end bossidena ning käisid kõikjal laia lehena ringi, väiksed tibud seljatagust turvamas. Nii kurb.
 |
| Maailma kõige kurvema eesliga |
 |
| Rõõmus Hannes kurva eesliga |
Ühe korra hüppasime sel nädalal läbi ka lennujaamast, sest otsustasime ikkagi lisapagasi võtta, mis tähendab, et tagasilennul on lennujaamas veidi rohkem sagimist. Käisimegi koha peal uurimas, kus meie sagimine täpsemalt peaks aset leidma ja samas avastasime, et San Isidrost lennujaama minnes maksab pilet rohkem kui Los Cristianosesse , kuigi viimane asub mitmeid kilomeetreid kaugemal ja buss sõidab lennujaamast nii või teisiti läbi.
Tenerifelt lahkumiseni on jäänud ainult 9 päeva ning peab tõdema, et meel kisub veidi kurvaks. San Isidro linn ja meie korter on väga meeldima hakanud ja nukker on neid nüüd maha jätta. Muuseas, korterist rääkides- kokkuleppe kohasel pidime korterist lahkuma 27. jaanuaril ning 26. jaanuari õhtul lasi uksekella korteri omanik, kes tõi triikraua ja küsis, kas me lahkume järgmisel päeval. Ütlesime, et lennuk läheb meil tegelikult alles 5. veebruaril ning siis öeldi, et me võime rahulikult selle ajani lisa tasumata korteris edasi olla, sest meile nagunii ei toodud ühtegi asja, mida meile alguses lubati. Igati hea lõpp!
 |
| Hiinlaste versioon Calvin Kleinist |
 |
| Kurb koer kaamlipargist |
 |
| "Snoop Dogg-iga" :D |
No comments:
Post a Comment