Palju ootamist ja uus korter

27.12.12

Kell 8 ärkasime oma 7m² toas, pesime hambad ja astusime uksest välja, sest tahtsime minna El Medanosse, et seal veel üürikortereid otsida. Siin ei tasu internetikuulutuste peale lootma jääda, vaid üüriteated on akende peal ja küsida tuleb otse kohalike käest. Olime kokku leppinud, et maksame oma toa eest peale lõunat, mis tähendas, et meil oli vaid paar tundi aega, et endale midagi paremat leida.
El Medanos hakkasime lihtsalt tänavaid läbi kammima, üks ühel pool ja teine teisel pool tänavat, et näha akente peal olevaid üürikuulutusi. Enamjaolt seisime ikka samade probleemide ees- kas ei tahetud nii lühikeseks ajaks korterit välja üürida või tekkis keelebarjäär. Sageli pakuti välja võimalus ka vaid üheks kuuks üürida, kuid siis küsiti nii hirmkallist hinda, et odavam oleks kuu aega hotellis peatuda.
Meie paanilised korteriotsingud jäid silma ka möödujatele, kes meile ise ligi astusid ja pakkusid kortereid. Ühele neist ei sobinud meie soovitav aeg, teisega tekkisid järjekordselt arusaamatused seoses keelega ja lõpuks astus meile ligi vene mees, kes tegeleb siin korterite müügi ja üürimisega. Palus, et me umbes poole tunni pärast tema kontorist läbi astuks, sest selleks ajaks uurib ta välja, kas tal on midagi üheks kuuks pakkuda. Kõndisime ja helistasime selle aja jooksul veel inimesi läbi, midagi ei leidnud ning siis läksime venelase juurde tagasi. Selgus, et tal on korter täitsa olemas, kuigi veidi soolasema hinnaga, kui me algselt arvestanud olime. Siis hakkas ta arvuti jamama ja tal polnud võimalik meile korterist fotosid näidata, mille peale kutsus ta kohale parandusmehe ja palus meil kella 13-ks tagasi tulla.
Läksime siis kohalikku kohvikusse aega parajaks tegema ja samal ajal veel internetti kuulutusi otsima. Kui kell hakkas 13 saama, läksime uuesti venelase juurde, kuid kontoriuks oli suletud ja kedagi sees ei olnud. Ootasime veel natuke ja siis helistasime. Siis ei saadud aru, kes me sellised oleme ja mida me tahame. Kui lõpuks kohale jõudis, miks me talle helistame, siis paluti õhtul tagasi tulla. Selle peale juba vihastasime ja saatsime ta kuu peale. Pidevat kellegi järgi ootamist pead siin saarel meeletult palju taluma ja lõpuks hakkab see närvi mustaks ajama.
Hakkasime mõru meelega tagasi San Isidro poole minema ja olime täieliku dilemma ees- kas öelda ikkagi sealsest toast ära ja uue korteri leidmiseni telkida või ikkagi nõus olla. Kui jääksime telkima, siis oleks alati võimalus, et me ei leiagi midagi uut elamispinda ja peame kuni Eestisse tagasitulekuni hulkurielu elama. Olime juba oma oma üüritoa tänava otsas, kui nägime ühel aknalt silti, mis andis mõista, et seal on korter üürida. Samal ajal tervitas meid korteriomanik, kellele olime öelnud, et sel päeval maksame kuutasu ära.
Hannes helistas sildil olevale numbrile, kust saime teada, et meil on võimalik seda samal päeval näha ja ollakse nõus ka kuuks ajaks välja rentima. Ütlesime siis meie toa omanikule, et helistame talle tagasi 4 päeva pärast, kui itaallane ja prantslanna on sealt lahkunud ja meil on võimalus suurem tuba saada. Maksime oma ühe öö eest igaks-juhuks ära ja läksime ootama võimalust teist korterit üle vaadata.
Muidugi tuli jälle oodata, sest kokkulepitud ajast jõuti lõpuks kohale 45 minutit hiljem. Korterit näitasid meile väga särav ja rõõmsameelne hispaanlanna ning veidi tõsisem ja asjalikum belglane. Tegu oli endise elamisruumiga, mis oli tehtud kontoriks, mis oli uuesti tehtud elamisruumiks. Veidi koristamist ja muidu naiselikku puudutust küll vajas, aga ruumi oli palju ja kõik eluks vajalik oli olemas. Lubati, et järgmiseks päevaks tuuakse puuduolevad asjad kohale ning koristatakse ära. Mõtlesime veidi tagasi oma 7m² toale, millest nüüd saaks 70m² korter ja olime nõus.
Üürimispinna leidmiseks läks vaja 60+ telefonikõnet, kilomeetrite viisi kõndimist ja lõpuks saime endale korteri sellesama tänava algusesse, kus asus meie esialgne väike ühikatuba.  Omanikust oli meil mõlemal küll veidi kahju, sest tegu oli väga sümpaatse ja armsa mehega, kuid lohutasime end sellega, et meie läksime kohale hoopis teistsuguste lubaduste, mitte sellise ühikaruumi peale.
Väike sissemakse tehtud, jätsime hispaanlanna ja belglase ettevalmistusi tegema ning ise mõtlesime, kas läheme selleks ööks hotelli või telgime veel viimast korda. Uurisime hotellide hindu ning otsustasime ikkagi laagriplatsi kasuks, sest praegusel hooajal on kõige soodsamad hotellitoad saadaval alates 80€. Tuiasime San Isidro ümbruses veidi ringi, kuni leidsime mingi enam-vähem koha, mis ilmselt meeldib ka kohalikele veinininadele, sest alkoholipudeleid ja muidu prahti vedeles seal palju. Hetkel oli see aga parim koht, mis me leida suutsime, nii et veidi jala ja kinnastatud käega pudelite koristamist ning laagriplats hakkas ilmet võtma. Lõime telgi püsti ja läksime magama, ise vaikselt lootes, et järgmisel päeval ikka meile antud telefoninumbrid veel kasutusel on ning hispaanlanna ja belglane meie sissemakse eest endale pileteid võimalikult kaugele ei ostnud.