Tenerife tiir ja petukorterid

 25-26. Detsember

Eelmisel õhtul olime naiivselt arvanud, et järgmisel hommikul õnnestub meil veel enne hotellist lahkumist toidupoest läbi käia, et endale teele toidumoona kaasa osta. Hommikul jalutasime mööda San Isidro peatänavat ning terve linn oleks justkui surnud olnud- kõik poed, baarid, kohvikud olid suletud. Isegi suured supermarketid olid kõik kinni. Ainsad, kes endale puhkepäeva ei lubanud, olid usinad hiinlased, kuid seekord polnud meil neilt midagi osta.
Läksime siis ilma toiduta San Isidrost minema ja hakkasime kõndime El Medano poole. Iga mõne aja tagant lendas lennuk üle pea, mis tähendas, et me oleme lennujaamale lähedal, mis omakorda tähendas, et meie Tenerife tiir hakkab täis saama. Mõnikümmend kilomeetrit veel ja ongi tehtud! Jalutuskäik El Medanosse ülemäära meeldivaks ei kujunenud, sest tuul oli sel päeval erakordselt tugev. See oli samas vägagi meeltmööda lohesurfaritele, keda El Medano rand pilgeni täis oli.

Siin päkapikuna ära ei ela, peab kõrvalt teist tööd tegema

Surfarid El Medanos

El Medanost jalutasime lihtsalt läbi ja läksime edas Los Abrigosesse, kus samuti midagi teha ei olnud. Oli ju ikkagi püha, mis siin tähendab seda, et mitte keegi ei liiguta lillegi. Peale hiinlaste, muidugi. Los Abrigosest siis kõndisime samuti lihtsalt läbi ja kuna me õlad olid kottide raskusest juba väga kanged ja valusad, otsustasime, et edasi püüame häälega minna. Natuke tee ääres pöidla paljastamist ja meid võttiski üks tore hispaania pere peale, kes lubasid meid San Migueli viia. Olime ainult mõne minuti sõitnud, kui avastasime, et San Miguel oli veidi lähemal, kui me arvasime ja juba pidime autost väljuma.

Kui Eestis on autojuhtide peavaluks teesool, siis siin on autojuhtide vaenlaseks Päike

San Miguelis istusime paar tundi McDonald’sis ja murdsime pead, kus me öö veedame, sest õues oli juba pime ja meil polnud absoluutselt mitte mingeid väljavaateid heale magamiskohale. Hakkasime siis lihtsalt ühes suunas kõndima, kuni jõudsime tühermaale. Seal vaatasime taskulambi valgusel veel mõnda aega ringi, otsides kiviklibu seest veidi siledamat ja varjulisemat kohta, sest õues oli ikka väga tuuline ja samas ei tahtnud autoteele ka liiga nähtaval olla. Üks küngas sai lõpuks leitud ja selle taha me siis oma välimaja püsti lõime, telgi alla jooksis tuulevarju ka üks sisalik, keda Kelly madratsil rulludes eemale peletada või julmalt tappa üritas. Üks neist igatahes õnnestus, sest rohkem ta meid ei tülitanud.

Kuna eelmine päev oli olnud väga tuuline ja jahe, siis tekkis meil petlik mulje nagu poleks vaja olnud päikesekreemi kasutada. See oli igatahes suur viga, sest Kelly nägu ja rinnaesine ning Hannese kael olid korralikult ära põlenud ja vähkpunased. Õnneks on meil kaasas aaloesalvi ja siin kasvab niisamagi kõikjal aaloe, nii et loodame sellega hullemat ära hoida.

Hiljem läks see veel punasemaks, aga sellest fototõestus puudub

Hommikul tahtsime veel McDonald’sist läbi käia, et internetist endale kuuks ajaks mõnda korterit vaadata. Saarele on kohe tiir peale tehtud ja nüüd tahaks kuskil paiksemaks jääda, enne kui Eestisse tagasi tuleme. Hea, kui oleks olemas kodusadam, kuhu alati tagasi tulla ja nii ei peaks me igal õhtul pead murdma, kus oma ööd veeta. See aga ei tähenda, et me nüüd kuu aega korteris istuks, vaid meil on plaanis veel vulkaani tipp vallutada, võimalusel ka teistel Kanaari saartel käia ja muud huvitavat. Igav ei tohiks siin hakata.
Burgerirestorani ukse peal oli silt, et koht avatakse kell 10.30. Meil buss läks kell 11.15, nii et meil oli veidi aega. Ootasime siis ukse taga, siis liitusid meiega veel mõned ootajad, kuid kell 11 oli McDonald’s ikka kinni, kuigi töötajad olid sees ja istusid mitmekesi lauas ning vaatasid midagi arvutist. Kui see oleks olnud esimene selline juhus, siis arvaks, et on mingi probleem, kuid see on juba mitmes kord ja seetõttu on tekkinud tunne, et siinsetel inimestel on kellaaegadest lihtsalt täiesti ükskõik.

Burgerijumalaid needmas

Kuna Tenerifel ei armastata eriti prügikaste tänavatele panna, siis inimesed topivad oma prügi sinna, kuhu see mahub

Seekord jäi siis külastus ära ja läksime bussile(mis jäi omakorda paarkümmend minutit hiljaks), mis viis meid Guazasse, kus oli kokku lepitud kohtumine inimesega, kellel oli korter üürile anda. Guazas pidime jälle veidi ootama ja kui mees kohale saabus ja korterit näitas, siis selgus, et minimaalne aeg selle korteri rentimiseks on 6 kuud. Eelmisel päeval oli Hannes telefonis korduvalt rõhutanud, et me soovime üürida vaid üheks kuuks ja siis tundus, et kõik on arusaadav. Pettunult läksime väiksesse kohalikku baari, kus Hannes teenindajalt uuris ega ta ei tea kedagi, kellel oleks korterit üürile anda. Mõne aja pärast oligi kohal üks vanem naine, kuid ka tema polnud huvitatud korteri üürile andmiseks vaid üheks kuuks.
Otsisime veidi internetis üürikuulutusi ja siis leidsime korteri San Isidros, samas linnas, kust me olime just tulnud. Mis siis ikka, uuesti bussile ja jälle tagasi, vahepeal sõitsime läbi ka lennujaamast, mis tähendab, et meie Tenerife ring on tehtud! Hurraa, kork maha ja pidu!

Stiilinäide- pilt on tehtud sõidu pealt

Meil polnud aga aega suurt prallet maha pidada, sest pidime minema korterit vaatama. Kui kokkulepitud aeg kätte jõudis, saime kõne, kus meile öeldi, et tund aega läheb veel aega. Ootasime siis tunnikese veel ja kui korterit nägime, siis selgus tõsiasi, et reklaamis oli üldse teine korter, mis on juba kellegi poolt üüritud. Korter, mida meile näidati, on nagu ühikaruum- kolm tuba, jagatud köök ja vannituba. Ühes ruumis olid prantslanna ja itaallane ning teises oli veel üks tüdruk, keda meil ei õnnestunud kohata. Hind öeldi ka meile 100€ suurem, sest alguses saadi aru, et korterit otsib vaid üks inimene. Kuna me olime juba väga palju kuulutusi läbi helistanud, siis tol hetkel tundus, et meil polegi muud võimalust ja olime nõus. Viie päeva pärast pidi ühes toas elav paarike lahkuma ja meie oleks suuremasse tuppa saanud, selle ajani pidime väikses üheinimese toas olema (7m²). Lisaks ei olnud korterit absoluutselt telefonilevi ja muidugi puudus internet.
Sularaha meil sel hetkel ei olnud ja lubasime järgmisel päeval maksta. Õhtul käisime veel kohvikus teisi korterikuulutusi vaatamas, kuid üldiselt ei taheta nii lühikeseks ajaks midagi üürile anda või teise variandina tekkis keelebarjäär ja polnud võimalik rääkida. Selge, järelikult tuleb ikka selle ühikaruumiga leppida. Läksime tagasi, jõime valget veini, vaatasime hispaaniakeelset „Sõrmuste Isandat“ ja tusatsesime kuni uni peale tuli ja magama jäime- Kelly voodis ja Hannes madratsitel põrandal.

Hannese kotil hakkab ringirändamisest kõrini saama