Relvalasud ja kohalikud humoristid

17.12.12

Öösel magas Kelly head beebiund, aga Hannes tundis kogu aeg, et seinapraost jälgib teda mõni kurjade plaanidega prussakas ja tema uni nii hea ei olnud. Jätsime oma kotid hotelli ja läksime linna peale veel mõne asjaga tegelema, enne kui linnast ära läheme. Pidime õhtuks süüa varuma, oma hispaania sim-kaardile kuskilt raha juurde laadima ja postkontoris käima, et marke osta.

Postkontorisse enne külalistemajast lahkumist ei jõudnud, aga arvasime, et mingit probleemi ka sellest ei ole, sest kaua seal postkontoris ikka aega läheb, läheme enne linnast lahkumist sealt läbi. Selgus, et me ei tea ikka mitte midagi. Astusime siis postkontorisse, kus pidime nelja valiku seast võtma enda järjekorranumbri (markidele oli täitsa oma number). Meie number oli 158, mis tähendas, et meie ees oli 90(!) inimest. Mõtlesime siis, et ju need numbrid lähevad väga kiirelt, sest kaua nad ikka marke ostavad ja pakke saadavad. Aga me ei tea ikka mitte midagi! Kuigi ühel mehel hakkas meist hale ja andis meile järjekorranumbri 140, siis me pidime ikka postkontoris tund aega ootama. Tund aega ootama, et osta postmarke. Postmarke! Täiesti müstika.

Kui lõpuks linnas oma asjad aetud saime, siis oli kell juba nii palju, et meie suured plaanid saare idapoolsesse tippu rännata, pidid edasi lükkuma järgmisesse päeva, vastasel juhul läheks meil jälle telkimiskoha leidmisega väga kiireks. Sõitsime siis hoopis San Andresesse, kus asub Playa de las Teresitas- siinne liivarand, kus on ka päris korralik hele peen liiv, mitte tume tuhasegune liiv, mida siin mujalt randadest leida võib. See hele liiv on muidugi siia inimeste poolt kohale toodud, aga väga ilus on see palmipuudega rand sellegipoolest.

San Andreses kõndisime kõigepealt mäel asuvale vaateplatvormile, et sealt vaadata, kas paistab kätte mõni eriti hea telkimiskoht. Tee vaateplatvormile oli mõni kilomeeter pikk, kuid tundub, et meie jalalihased hakkavad pideva mäest ülesminekuga harjuma, sest minek sinna oli üsna kerge. Platvormilt avanes rannikule väga ilus vaade ja vaatasime välja ka koha, kuhu teoreetiliselt võiks oma telgiga minna.

Teel platvormile

Teel platvormilt alla

Tulime siis alla tagasi, läksime randa ja hakkasime gaasipliidil kokkama. Õues oli küll juba hämar, aga rannas liikus üsna palju rahvast ja seetõttu ei tahtnud hakata seal oma telgiga jamama. Randa me päris oma telki küll üles panna ei soovinud, aga sinna lähedale, nii et pidime veidi ootama. Õhtu arenedes saime aga aru, et me valisime ööbimiseks ikka eriti halva koha. Selgus, et Teresitase ranna näol on tegu kohaga, kus noored armunud käivad miilustamas ja rullnokad proovimas, kui palju bassi nende auto uus helisüsteem ikka välja suudab anda.

Playa de las Teresitase rand

Istusime rannas, kui kuulsime mingit pauku, mis kõlas nagu relvalask. Ei teinud sellest välja ja tundus, et ka kedagi teist rannasolnud see väga ei huvitanud, kuid mõne aja pärast tulid Santa Cruzi poolt mitu politseiautot, kes sealset piirkonda autodega läbi kammima asusid. Autost välja küll ükski politsei ei viitsinud tulla, aga tiirutasid nad seal ikka pikemat aega. Meie sõime kartuliputru ja jälgisime showd. Tundub, et kedagi aga ei leitud, sest politsei loobus ja läks tagasi pealinna poole. 

Kellyl tekkis aga mõttest hullunud relvakangelase peale telkimise ees kerge hirm ja kaalusime varianti telkimine üldse ära jätta ja magada rannas lageda taeva all. Kui olime aga palmi all kohad sisse seadnud, siis hakkas varsti jahe ja tagumikud muutusid kangeks. Armunuid ja rullnokkasid liikus ikka palju ringi, kuigi kell oli juba nii palju, et enamikel neist oleks pidanud tuduaeg olema. Lõpuks otsustasime ikka hiilida oma väljavalitud telkimisalale. Enne käisime läbi ranna WC-st, mille alt jooksid välja kahe sõrmelüli suurused prussakad, mille peale tahtsime veel eriti kiirelt sealt minema saada. Taskulambi valgusvihus tatsasime paarist kivisest tõusust üles ja jõudsime enam-vähem tasase pinnani, kus oma öömaja üles panime.

Telkimisplats

Meie telkimisplatsist allpool aga veetis aega kamp muusikat armastavaid humoriste. Vähemalt nii meile tundus, sest iga natukese aja tagant keerati muusika põhja ja siis kajas mägedelt vastu vali naer. Tundus, et selle seltskonna ainuke eesmärk oli tekitada võimalikult palju lärmi, sest muusika keerati nii kõvaks, et omavahel rääkimiseks pidid nad karjuma ja iga natukese aja tagant lasid nad korduvalt signaali ja naersid oma vaimukuse üle. Ühel hetkel aga väsivad ka humoristid ja lõpuks läksid nad minema, jättes meile seltsilisteks vaid huikavad kakud ja siristavad tirtsud. Öörahu oli saabunud ja saime sõba silmale lasta.

Vaateplatvormil