Vallutatud vulkaan, sakslased ja purjus soomlane

15.01.13

18. jaanuariks olid meil hangitud load pääsemaks Teide vulkaani tippu ning kuna Teidele saamiseks pidime kasutama kolme erinevat bussi, siis tahtsime enne igaks-juhuks järgi proovida, kas me ikka jõuaks sinna õigeks ajaks kohale. Buss Teidele läheb vaid üks kord päevas, nii et on väga oluline sellele jõuda. Kolme erineva bussi kasutamine näeks välja järgmiselt: kõigepealt on vaja saada San Isidrost Granadillasse, kust läheme teise bussiga edasi Vilaflorasse ning sealt juba peaksime järgmise bussiga saama Teide rahvusparki. Kellaaegade järgi kõik peaks klappima, aga siin ei saa kunagi busside peale kindel olla, nii et oli oluline see sõit läbi teha.

15. jaanuari hommikul ärkasime varakult, sest buss Granadillase läks me maja eest juba kell 8:35. Granadilla bussijaamast järgmine buss peaks edasi minema kell 9:05, mis annab meile pool tundi, et bussiga 5 kilomeetrit läbida- ei tohiks probleemi olla. Aga on. Kell 8.50 ei olnud esimene buss ikka veel tulnud ja me lootsime lihtsalt, et ehk hilineb ka Granadillast edasiminev buss. Kui me sellest bussist maha jääme, siis võime kohe koju tagasi jalutada, sest siis ei jõua me ka järgmisele bussile.

Lõpuks buss ikkagi tuli ning 9:04 olime Granadillas kohal ning nagu arvata võis, siis polnud sealne buss samuti minekuvalmis. Seekord oli aga bussijaamas üks südikas hispaanlanna, kes bussijuhi tähelepanu juhtis asjaolule, et buss pole õigel ajal välja läinud. Bussijuht  läks selle peale veidi ähmi täis ja hakkas end kiiremini liigutama ning 9:15 hakkasimegi juba Vilaflori poole sõitma. Vilaflor asub 1466m kõrgusel, mis tähendas sõitmisel pidevat tõusu. Loodus on kõige huvitavam umbes 700-1000 meetri peal, sest sellel kõrgusel segunevad omavahel erinevatel kõrgustel kasvavad taimed. Nii võib siin näha üheskoos kasvamas näiteks mände ja kaktuseid.

Meid Granadillasse sõidutav transport

Vilaflori jõudes oli meil järgmise bussini aega umbes tunnike ning kui buss tuli, siis selgus, et Bono kaardid selles bussis ei kehti ning pileti eest saab maksta vaid sularahas. Tänasime õnne, et olime hommikul sularaha välja võtnud, vastasel juhul oleksime lihtsalt Vilaflorasse jäänud ja Teide bussile kaasa lehvitanud. Teisalt aga kirusime maapõhja, et olime samal hommikul ostnud ka uue Bono kaardi, mis nüüd kasutuks osutus.

Pühaku kuju Vilafloris

Teide poole sõites jäi meie teele palju  männimetsa ning peab tunnistama, et kaktused ja palmid on küll väga vahvad, aga männimetsa nähes ahhetasime mõlemad, kui ilus see on. Veidi kõrgemale liikudes nägime aga kurvemat pilti- eelmisel aastal laastasid Tenerifet suured metsapõlengud ning mitmed mäeküljed olid täis süsimustasid põlenud puid ning loodus nägi üsna surnud välja. Samas paistis mõne pealtnäha söestunud puu küljes ka uusi rohelisi okkaid, nii et tulevikus peaks jälle rohelust sealkandis rohkem olema.



Jõudsime küll Teide kaabelraudteeni, aga kuna sel päeval polnud meil plaanis mäkke tõusta, siis sõitsime veidi edasi, et jalutada kohaliku observatooriumini. Buss, mis ainult üks kord päevas Teidele sõidab, peab vahepeal kolm tundi niisama tühja passima, et siis hakata tagasi tulema. Selle kolme tunni jooksul lootsimegi observatooriumil ära käia. Sinnapoole kõndima hakates nägime palju väga ilusaid vaateid teistele saartele ning teeäärtes võis näha, kus kunagi oli voolanud laava. Observatooriumini oli umbes 8 kilomeetrit, aga kell tiksus halastamatult edasi, mistõttu hääletasime ja kahe saksa mehe abiga saimegi mõne kilomeetri lähemale.

Observatoorium

Kohale jõudes aga selgus, et lihtsurelik ei tohiks observatooriumi alale üldse siseneda, aga kuna me olime juba mitu kilomeetrit käinud, siis otsustasime, et me ära ka ei lähe. Jalutasime seal veidi ringi ning üritasime pildile saada 2367 meetri kõrguselt avanevaid vaateid.

Üks observatooriumi hoonetest. Ei saanudki täpselt aru, mis eesmärk sellel pooleli lagunenud hoonel oli.

Pealpool pilvi :)

Observatoorium väljastpoolt just midagi sensatsioonilist ei olnud ja bussini oli ka vaid 1.5 tundi aega, nii et hakkasime sealt tagasi tulema. Kuigi mägedes on õhk tuntavalt jahedam, siis päike on seal palju intensiivsem ja seepärast põlesime näost jälle veidi ära. Autojuhte meie punased näod ei hirmutanud, vaid hoopis vastupidi- ilmselt nägime nii haledad välja, et autod võtsid lausa järjekorda, et meid peale võtta. Esimesena peatunud juht alles seletas meile, kuhu ta sõidab, kui tema selja taga jäi seisma järgmine auto, milles istunud hispaanlaste tee sobis meile veidi paremini.

Basalt

Tagasisõiduni oli veel aega, mida lõime surnuks kohvikus beseed süües ja aeg-ajalt mööda tuhisevaid mootorrattaid vaadates. Bussiga sõitma hakates tukastasime hetkeks ning juba olimegi tagasi Vilafloris. Probleem oli aga selles, et buss Teidel hakkas tagasi tulema kell 16, aga viimane buss Vilaflorist Granadillasse läheb juba kell 15 päeval. Pidime siis lihtsalt hakkama kodu poole jalutama ning kuna see tee pole just väga populaarne, siis suuri lootuseid hääletamise peale ka ei pannud. Olime aga veidi üle kilomeetri kõndinud, kui saime jälle abi sakslastelt, kes meid lausa San Isidrosse välja sõidutasid. Ei tea, kas sakslased võtavadki hääletajaid kergemalt peale või on siin lihtsalt nii palju sakslaseid, et meid on peaaegu alati just selle rahvuse esindajad peale võtnud.

Kelly vari oli väga kurjakuulutav, ime et üldse keegi peale võttis

Kokkuvõtteks läks päev edukalt ja nüüd üritame lihtsalt vaimu reedeseks Teide vallutuseks valmis panna.

18.01.13

Teide päev tundus ilma poolest algavat üsna süngelt

Hommikul ärkasime taas varakult, et uuesti läbi teha enda mõne päeva tagused bussisõidud, ainult et seekord oli eesmärgiks vallutada Hispaania kõrgeim tipp. Bussi pidime jälle veerand tundi siin ja seal ootama, kuid õnneks oli meil korralik ajavaru Vilaflorist edasiminemiseks. Turiste, kes Teidele soovisid minna, oli sel päeval kõvasti rohkem ja sel ajal, kui me Vilafloris enda bussi ootasime, sõitis meist mööda 5 turistibussi. Kujutasime juba ette, kuidas mäkkeviivate tõstukite juures on meeletud järjekorrad. Tõstuk viib inimesed 3555 meetri kõrgusele, kust need, kes on endale eelnevalt loa taotlenud, võivad juba jalgsi edasi 3718 meetrise tipu otsa minna. Võimalik on ka kohe alt jala minema hakata, aga kuna me sõltusime täielikult bussiajast, siis ei saanud me seda endale lubada ja läksime mugavamat viisi.

Ehtne seljakotirändur- sõitis meiega samas bussis, siis viskas mütsi maha, mängis veidi muusikat ja astus edasi

Teide tõstukijaama jõudes aga nägime oma õnneks, et järjekord oli väiksem, kui eelmisel korral nägime. Pidime vaid 10-15 minutit ootama ja saimegi tõstukile. Väga räige oli aga purjus soome mees, kellel oli vaatamata sellele, et ta juba prügikasti täis oksendas, vaja ikkagi tõstukisse ronida. Tõstukijärjekorras oksendas mees veel paar korda kilekotti, kuid õnneks pisikeses tõstukis, kus kõik inimesed nagu kilud karbis on, ta rohkem oma poolseeditud hommikusööki teistele näidata ei soovinud.



Sõit ülemisse jaama kestis umbes 8 minutit ning Hannes leidis, et kõik muu transport võiks täpselt sama sujuv olla. Üleval oli juba palju külmem ning üle pika aja nägime ka lund! Tegu oli küll pigem väikse hunnikuga, mis oleks nagu kogemata sinna sattunud, aga tore ikkagi. On olnud ka aegu, kui Teide on täielikult lume alla mattunud, kuid kahjuks sel aastal peab leppima ühe lumehunnikuga keset liiva.

Lumelärakas

Istusime veidi jaamas ning siis näitasime oma load ette ja hakkasime tipu poole marssima. Tee tippu tundus lühike, aga hõreda õhu tõttu oli minek äärmiselt väsitav. Isegi vaid 30-40 meetri läbimine võttis hingeldama, pani pea ringi käima ja tekitas vajaduse puhkepausi järgi. Meie taga käis mees, kes teatas, et ta vajab ühte sigaretti ning selline asi ei ole ikka üldse tema jaoks. Lõpuks hakkas ninna tungima tugev väävlihais ning peale viimaseid jõupingutusi võisimegi uhkusega teatada, et olime tol hetkel ühed Hispaania kõige kõrgemal tipul asuvad inimesed! Silme all oli kaunis pilvemeri, mille vahelt tungisid läbi teiste Kanaari saarte mägede tipud ning Tenerife tundus sealt vaadates tõepoolest pisike saareke olevat.

3718 meetri kõrgusel :)

Ahnelt üritasime silmadega kogu seda ilu endasse haarata ning siis istusime maha, et sama ahnelt banaane ja croissante pugida. Vulkaanikraater ei olnud küll multikalikult mullitav ja ohtlik, pigem paekivikarjääri sarnane, kuid kivide vahelt tõusis tulikuuma auru ning vahepeal pidi taluma räiget haisu, mida see aur endaga kaasa tõi. Kelly kõrvetas ka oma sõrme ära, kui leidis ühelt kivilt kollast väävlit, mida katsudes tuli kivide vahel kuum aurupahvakas piki sõrmi. Igasugused kivimid olid üldse väga huvitavad ning Hannes leidis, et Kelly sisemusse on peidetud geoloog, kes vaid vajaks väikest tõuget.

Croissant maitses imehästi

Kuum aur

Olime tipus umbes tund aega olnud, kui hakkasime tagasi tulema. Teel alla võtsime taskutesse mälestuseks paar kivi ja kivide vahel nägime ka üht suurt sisalikku. Sisalikud on aga ulmeliselt väledad ning siiani pole õnnestunud mitte ühtegi pildile saada, nagu ka seda sisalikku, kes meid nähes hetkeks tardus ja siis haihtus. Tõstukijaama jõudes saime kohe ka tõstukile ning läksime alla, kus me siis bussi oodates tunnikese jagu veel päikest võtsime ja väikse briti poisi jalgpalliharjutusi vaatasime.

Tagasi Vilaflori jõudes võtsime sealsest pisikesest poest (või supermarketist nagu nad ise end nimetavad) endale energiaks jäätist ning hakkasime Granadilla poole jalutama. Ilm oli väga soe ja ilus ning esimesed paar kilomeetrit läksid kiirelt. Rohkem aga polnudki meil vaja vaeva näha, sest taaskord tõttasid meile appi sakslased, kellega saime San Isidroni välja. Tegu oli väga vahva ja jutuka paariga, kes käivad igal aastal kaks nädalat Tenerifel akusid laadimas ning on seda juba kuus aastat teinud. Naersime koos hispaanlaste ajataju üle, kiitsime igal võimalikul moel siinset ilma ning San Isidrosse sõit kulges üsna kiirelt.

Vilafloris oli väga palju tohutult ilusaid mandlipuid ja mandlid, muuseas, maitsesid võrratult hästi

Nüüd on meie põhieesmärk, Teidel käimine, saavutatud ja edaspidine on veel küsimärgi all. Kuna meil on üks kasutamata Bono kaart, siis ilmselt saame veel veidi bussiga ringi reisida, aga juba 5. veebruaril peame siit lahkuma ning 6. veebruaril  oleme tagasi Eestis. Sellele mõtlemine on veidi kibemagus, sest kuigi Eestisse on alati tore tagasi minna, siis on meile ka siin väga meeldima hakanud. Paremaks ei tee tulekut ka see, et ajastasime enda tagasituleku aasta kõige külmemale kuule, mis tähendab, et erinevus temperatuuris saab üsna korralik olema. Sinna on aga 17 päeva aega ja loodetavasti jõuame selle aja jooksul veel miskit huvitavat korda saata.

Väävlipulber ja avaus, kust Kelly aurupahvaku piki sõrmi sai

Teide