Väike pauk, Tõnis ja Itimees

                                                                                   31.12.12

Aasta 2012 viimasel päeval hakkasime end vaimselt valmis panema õhtuseks suureks kärtsuks ja mürtsuks. Kuna meil on võimalik nüüd ahjus süüa teha, siis otsustasime õhtuks ka miskit vähe paremat küpsetada kui telkides nii koduseks saanud pakisuppe. Päeval käisime poes toiduaineid ostmas ja niisama linnas ringi jalutamas.

Linnas ei paistnud mitte ühegi külje pealt välja nagu õhtul peaks midagi toimuma. Ilutulestikku me kuskil müügil polnud ka näinud ja vaikselt hakkas hinge pugema kahtlus- kas siin ikka tähistatakse aastavahetust suuremalt? Samas mõtlesime, et hispaanlased on ometi rahvus, kellele meeldib kõike tähistada, laulda ja tantsida, nii et ehk on kõik lihtsalt oma kodudes peidus, et õhtuks ettevalmistusi teha.

Õhtuks tegime ahjukartuleid ja kana, mis olid nii kõhtutäitvad ja maitsvad, et peale õhtusööki kippus mõlemale uni silma. Jube imelik oleks aastavahetus maha magada, nii et sundisime end ärkvel olema ja pool tundi enne keskööd läksime linna peale otsima kohta, kus saluut võiks toimuda. Kohaliku kultuurikeskuse ees on väljak ja proovisime sinna vaadata. Suur kell oli küll seina peal, kuid väljakul olid vaid 2 naist ning nende pärdikulikult lärmakad ja pöörased lapsed, kes meenutasid meile San Andrese rullnokkasid, kelle ainueesmärk oli võimalikult palju lärmi tekitada. Emasid ei tundunud see häirivat ja me läksime lihtsalt veidi eemale, et oodata, kas keegi teine ka sinna kohale ilmub.

Meie aastavahetuse roog :)

Lõpuks oli keskööni aega vaid 15 minutit ja väljakul olid ikka ainult trampivad ja karjuvad lapsed koos oma emadega. Kogu linnas oli üldse häiriv vaikus ning kriipiv tunne, et sel aastal jääb saluut nägemata, hakkas jõudu koguma. Loobusime väljakust ja ruttasime kiirtee kohal laiuvale sillale, kust avaneb vaade ka teistele linnadele. Jõudsime sillale,  5-4-3-2-1: „HEAD UUT AASTAT!“.

„Kui ilus saluut!“, „Nii võimast ilutulestikku pole minu silmad veel näinud!“, „Vaata sinna, vaata kui ilus see kõik on!“- see on loetelu lausetest, mida sel õhtul mitte keegi meie suust ei kuulnud. Pläks käis siin ja pauk käis seal, kuid nii vaikset aastavahetust polnud meil kummalgi olnud. El Medanos oli vahepeal näha ilutulestikku, mis teeks säraküünaldele silmad ette, kuid sellega asi piirdus. Sillale tulid ka kaks purjakil inimest ning oma lõbuks avastasime, et need ainsad purjus inimesed, keda me ringi liikumas nägime, olid venelased. Humoorikalt kodune tunne tuli peale.

Venelaste lõbususe põhjus

Silmnähtavalt pettusid saluudis ja pidustustes ka venelased ning petujorina saatel lahkusime kõik sealt sillalt. Koju kõndides oli ühel rõdul perekond, kes üritasid pasunate saatel veidi peomeeleolu San Isidro tänavale puhuda, kuid ülejäänud linnas valitses üldjoontes siiski vaikus. Ilmselt toimusid suuremad pidustused Tenerife pealinnas ja turistilinnades, kuhu arvatavasti enamik ka läinud olid. Väiksemates linnades siin ilmselt erilist rõhku saluudile ei panda ning hiljem saime teada, et lihtsalt käsimüügist ei olegi siin võimalik igaühel endale ilutulestikku osta.

Kodus tegime lahti šampuse, sõime kringlit ja kuulasime eesti muusikat. Šampus läks alla üsna libedalt ja varsti tundusid need eesti laulud kõige ilusamate muusikapaladena, mis üldse eales loodud. Heldimusega laulis Kelly kaasa nii Tõnis Mäe „Koidule“ kui ka Bläck Rockiti „Itimehele“. Hannes kaasalaulmises nii vilunud ei ole, nii et tema lihtsalt noogutas vastavalt taktile, vahepeal „KOIT...LOIT...  VÕIT“ öeldes. Kui laulda enam ei jaksanud, siis tantsisime. Lõpuks siiski murdis uni meid maha ja läksime magama mõttega sellest, kuidas me ikka peaks kohalikele üht-teist õpetama ilutulestiku kohta.

Kuna meil puuduvad šampuseklaasid ja ilusad puuviljad, siis pidime improviseerima