Kommipood ja tamiiliga uks

16.12.12

Öö väikeses kalurilinnas osutus meie senini parimaks telkimisööks. Kuigi olime mere ääres ja meri lainetas ning vahutas, siis telkimisplatsi peal oli üsna tuulevaikne ja rahulik. Isegi kui mõni tuuleiilike tabas, siis ka see oli pigem mõnusalt soe kui lõikavalt külm. Kuigi küljealune oli ikka kõvavõitu, saime mõlemad öösel üsna hästi magada.
Pakkisime oma telgi kokku, panime seljakotid selga ja hakkasime liikuma Santa Cruzi, Tenerife pealinna. Santa Cruzi bussijaamas otsisime internetist endale ööseks hotelli ja leidsime üsna kesklinna ühe väikese külalistemaja. Broneerisime siis kohe ära ja hakkasime seda otsima. Külalistemaja üles leides aga ei teadnud, kas nutta või naerda- hoone ise nägi välja nagu ta oleks juba aastaid tagasi hüljatud, lisaks olid ka kõik uksed suletud. Hakkasime juba arvama, et meile on tünga tehtud ja seal ei olegi mingit külalistemaja. Hannes helistas siis broneeringul olevale telefoninumbrile, kust meile öeldi, et külalistemaja pidav inimene on pereasjus hetkel eemal ja me peaks paari tunni pärast tagasi tulema.
Need paar tundi veetsime siis McDonald’sis internetis asju ajades. Läksime tagasi külalistemajja, koputasime uksele ja ootasime, millal keegi seda avama tuleb. Nägime läbi ukseklaasi, kuidas tamiil ukselinki tõmbas ja uks lahti vajus- vot milline high-tech tehnoloogia. Ukse avanud vanem mees, kes muuseas ei osanud sõnagi inglise keelt, juhatas meid meie tuppa, maksime toa eest ära, tänasime viisakalt ja kohe kui ta silmapiirilt kadunud oli, vaatasime Hannesega teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Meie tuba nägi pigem välja nagu mõni sõjaväekasarmu või vangikong- toas oli kaks vedruvoodit, seinas põles üks pirn, põrandat kaunistas puiduimitatsiooniga linoleum ning riiete jaoks oli üks logisev riidekapp.

Meie toa turvaline uks

Leidsime, et parem on oma asjad sinna jätta ja linna peale minna, et võimalikult vähe aega selles toas veeta. Jalutasime jõulukaunistustes särava Santa Cruzi peal ringi ja leidsime ühe kommipoe, mis oli igatpidi värviline ja maast laeni erinevaid maiustusi täis. Kaine mõistus kadus tol hetkel ja kühveldasime kotti igasuguseid erinevaid komme, et end nendest hiljem iiveldamiseni täis õgida. Igaks-juhuks võtsime veel ühe jäätise ka.

Kommi, kommi ja veel kommi!

Komme ja jäätist süües läksime edasi ning üritasime leida mõnda poodi, mis oleks veel avatud ja mille valikus oleksid ka madratsid. Kuna oli pühapäeva õhtu, siis enamik kaupluseid olid suletud ja linn ise tundus mõnel tänaval üsna surnud olevat. Ainult usinad hiinlased hoiavad oma poode hiliste õhtutundideni lahti ja hurraa selle eest, sest me saime endale madratsid! Selja taha on jäetud ajad, mil ärkasime hommikuti kivikujuliste sinikate ja tatiste ninadega, sest lõpuks on meil päris enda hiina madratsid!

Rõõmupisarate ja õnnevärinaga läksime külalistemaja poole tagasi, kus heitsime magama oma vedruvooditele ja nägime magusaid unenägusid usinatest hiinlastest, kes meile aasal madratsitega vastu jooksid.

Kelly läks õnnest näost siniseks