Alati hilinevad bussid ja 26 kilomeetrit jalavaeva

09.01.13

Kolmapäeval olime mööda mägedes kulgevat teed plaaninud minna Granadillast Güimari, vahepeal bussilt maha tulles, et ümbruskonnaga paremini tutvuda. Ärkasime hommikul kell 8, et saaksime varakult minema hakata ja Güimarisse jõudmine ei jääks väga öö peale. Sõime-jõime, panime end valmis ja läksime bussipeatusesse. Seal selgus, et aja järgi läks buss just 5 minutit tagasi ära ja järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Alguses mõtlesime peatusesse ootama jääda, kuid tund aega tühja passimine tundus veidi narr ning hakkasime Granadilla poole kõndima. Olime umbes 10 minutit jalutanud, kui buss, millest me enda meelest maha jäime, meist mööda sõitis. Tundub, et siin peab ikka pikemat aega elama, et suudaks täielikult ära harjuda sellega, et kella peale ei tasu siin loota.

Siinsed alati hilinevad bussid

Granadillast pidi buss Güimari poole edasi minema kell 12.30, nii et meil oli veel aega ning kõndisime edasi, kuni lõpuks ühes bussipeatuses seisma jäime. Granadillasse viiva bussini oli meie arvestuse järgi aega umbes 20 minutit. Möödus pool tundi, kuid bussist võisime veel vaid und näha, samas ei tahtnud minema ka hakata, sest iga hetk võis buss kusagilt nurga tagant välja ilmuda ja siis juba teist korda meist mööda sõita. Lõpuks, kui olime tund aega oodanud, tuli buss ja saime Granadillasse, kust buss edasi pidi omakorda tunni aja pärast minema. Üritasime bussijaamast endale veel ühte Bono kaarti osta, kuid kaardimakseid seal teha ei saanud. Läksime siis Granadilla peale pangaautomaati otsima ning kui tagasi jõudsime, oli müüja enda putkaakna kinni pannud ja keeldus meile kaarti müümast, sest tema avab uuesti alles kell 15.00.

Istusime siis lihtsalt bussijaamas ja ootasime enda transporti. Kell sai 12.30, aga muidugi bussi ei olnud. Ootasime siis veel. Kell näitas juba 13.00, aga ikka mingit bussi kusagil ei paistnud. Vasak silm hakkas juba kergelt tõmblema ja peast jooksid läbi igasugused vahvad väljendid, mida siinse bussiliikluse kohta kasutada, kuid keegi meie pahameelt ei tajunud ja bussi ei tulnud. Tundub, et graafik on siin kirja pandud Google Maps-i järgi- võetud lihtsalt kõige kiirem aeg, mis kulub punktist A punkti B jõudmiseks, arvestamata asjaolu, et vahepeal on peatused ja kõikjal ei saa kiirteel lubatud kiirusega sõita.

Olime jälle tund aega oodanud ja kuna ükski buss ei soovinud Güimari poole sõita, siis lihtsalt loobusime lõpuks sellest ideest. Oleksime püüdnud edasi minna häälega, kuid me ei teadnud päris täpselt, kust see tee edasi läheb. Hakkasime jala kodu poole tagasi minema ning mõtlesime järgmisel päeval uuesti üritada ning proovida siis varasemale bussile jõuda. Mõnes mõttes oli plaanide muutumine isegi hea, sest nägime Granadillat veidi rohkem ning külastasime sealset uhket kalmistust ja ronisime tee peale jäävale künkale.

Vaade Granadilla künkalt

Granadilla kalmistu. Ühe nö "boksi" saab ära broneerida näiteks terve perekond ning sinna pannakse siis kõigi pereliikmete urnid.

Loodame, et järgmisel päeval veab rohkem...

10.01.13

Hommikul ajasime end varakult üles ja läksime teisele katsele avastada Granadillast Güimarini kulgevat mägiteed. Kodu juures saime isegi päris hästi bussi peale, sest buss jäi vaid mõned minutid hiljaks ning Granadillas saime endale seekord ka Bono kaardi ostetud. Järgmise bussini oli veel aega ja kuna me ei viitsinud jälle lihtsalt istuda ja vaadata, kui palju buss seekord hilineb, siis hakkasime edasi liikuma. Olime eelmise päeva õhtul välja uurinud, kust tee Güimarisse läheb ja seepärast oskasime seekord ise edasi minna.

Kohalik traktorist

Mägedes on loodus üldiselt kõvasti ilusam, kui all mere ääres ning saime nautida väga kauneid vaateid ja piiluda väikestesse koobastesse. Kaart lubas meile, et ees peaksid meid ootama ka suuremad koopad, kuid kahjuks olime taskulambid mõlemad koju unustanud. Lootsime, et ehk tee peal saame kusagilt poest endale uue osta.

Ämblikud on üsna usinat tööd teinud

Üks tee peale jäänud koobas

Olime jalutanud umbes 5 kilomeetrit, kui jõudsime Chimiche linna. Tegu oli nii pisikese linnaga, et sealt polnud mingit lootust leida kauplust, mis pakuks taskulampe. Varsti nägime bussi tulemas ning pidime tagasi jooksma, et see meist jälle mööda ei sõidaks. Bussi peal olid mõned jutukad vanainimesed, kes väga innukalt millegi üle vaidlesid ja maailmaasju selgeks arutasid. Olime pileti ostnud Aricosse, kuid bussi jõudes Lomo de Aricosse, nägime seal tööriistakauplust ja tulime hoopis varem maha. Bussijuht küll tegi meile selgeks, et me üritame vales kohas maha minna, aga me läksime ikkagi. Taskulamp ja tulevased koopauuringud pidid seda väärt olema.

Tööriistakauplus oli väga väike, mis oli sobilik pisikestele hispaanlastele, kuid hiiglaslik eesti mees Hannes seal ringi liikuma ei mahtunud. Käte ja jalgadega koopauuringuid imiteerides tegime müüjale selgeks, mida me otsime ning piskukese raha eest saimegi endale uue ja uhke taskulambi. Kuna järgmise bussini oli nii palju aega, siis kõndisime jälle edasi, kuni jõudsime Arico Viejosse. Seal oli kohe bussipeatuse kõrval väike kohvik, kust võtsime endale miskit hamba alla. Lauad olid nii tee ääres, et kui keegi rooliga väikse lükke kõrvale teeb, siis sõidab ta kohvikukülastajate lõunalauad pikali.

Eelmine buss jõudis Chimichesse 30 minutit peale Granadillast väljumist, nii et olime arvestanud, et see aeg on meil veel kindlasti. Kohvikus saia nosides aga ei pannud tähelegi, et järsku sõitis meist mööda seesama buss, milleni oleks pidanud minimaalselt 10 minutit veel aega olema. Ehk siis- eelmine buss jõudis Chimichesse 30 minutit peale väljumist ning järgmine buss jõudis kaugemal asuvasse linna 20 minutit peale väljumist. Kus pagan siin see loogika on? Me ei suutnud muud välja mõelda, kui et korvamaks eelmisel päeval tulemata jäänud bussi, tuli see buss lihtsalt varem välja.

Väga sageli pargitakse siin bussipeatused kinni ja tundub, et keegi ei pahanda ka

Vahtisime ammulisui vaheldumisi kella ja siis teineteisele otsa, kuni jõudis kohale, et järgmise bussini on meil jälle 2 tundi aega. Seda aega teeäärses kohvikus ei soovinud ka veeta, nii et ei olnud seekordki muud teha, kui hakata lihtsalt edasi liikuma. Meile kõndis vastu ka enne bussis olnud vanamees, kes tervitas meid nagu vanu sõpru. Mõtlesime vahepeal ka hääletada, aga autosid sõidab sellel teel nii harva, et see plaan meil edukaks ei osutunud. Kõndisime ja kõndisime, kuni jõudsime Icori linna algusesse. Selleks hetkeks olime kokku kõndinud juba 17 kilomeetrit ja bussiga sõitmine tundus jube ahvatlev ning kuna bussini oli nagunii vaid pool tundi jäänud, mingisuguste arvestuste järgi, siis jäime sinna bussi ootama.

Koopaelanikud

Pool tundi meie ajas on tund aega Tenerife ajas, nii et saime seal veel pikka aega kurjalt maad põrnitseda ja arutleda, kuidas on üldse võimalik siin kusagile õigeks ajaks jõuda. Samal ajal püüdis päike me nahka vaikselt punaseks kõrvetada ja tundus, et tuul tegi koostööd, sest seal oodates läks väga palavaks ning jahutav tuuleiilike meid ka paitama ei tulnud. Buss venis lõpuks kohale ja siis ostsime piletid kohe veidi kaugemasse linna, El Escobonali, kus pidi olema mingi suuremat sorti koobas.

Kukk oli kuristikku kukkunud, oli teine suht hädas seal

El Escobonalis tulime maha ja kuna kaart näitas, et koopad peaksime leidma edasi liikudes, siis seda ka tegime. Olime jälle umbes kilomeetri kõndinud, kui igaks-juhuks tanklast uurisime, kus need koopad täpsemalt asuvad. Seal teatati meile, et me kõnnime täisti vales suunas ja me kaart on ka täiesti vale, sest meie otsitavad koopad asuvad üldse Fasnias- linnas, kust me olime just bussiga läbi sõitnud. Linnas, kuhu on jälle umbes 5 kilomeetrit kõndida. Kuna olime ostnud taskulambi, siis hakkasime ikkagi tagasi kõndima, sest kuidagi peab see lamp enda ostu ju õigustama.

Kaljuääred olid päris võimsad

Fasniasse jõudes nägime silti, mis lubas meile vähemalt mingeid koopaid. Pidime veidi mäkke ronima, aga peale väsinud jalgade veel suurema kurnamise, ei saanud me sealt midagi. Ühe mäekülje sees mingi auk oli, aga koopaks seda nimetada ei saanud. Võib-olla oleks pidanud veel edasi kõndima, aga selleks hetkeks oli meil mõlemal juba koobastest täiesti ükskõik ja tahtsime lihtsalt koju jõuda. Õues hakkas juba hämarduma ning siis otsustasimegi kodu poole minema hakata. Fasniast läks 6 kilomeetrit pikk tee kiirteeni, kus loodetavasti asub bussipeatus, kus idee järgi peaks peatuma mõni buss, mis meid koju viiks.

Viinamarjaistandused Fasnias

6 kilomeetrit allamäge kõndimist on päris väsitav, sest pidevalt pead pidurdama ning varbad on jalanõude etteotsa kinni liimitud. Jäime ühel mäel seisma ning hindasime silmadega, kui lauge see mägi võiks olla ja kas oleks võimalik sealt kuidagi lõigata. Tee kulges väga käänuliselt ja pikalt ning siis otsustasime, et kas või rullume sealt alla, aga üritame endale otsetee rajada.

Meie otsetee

Natuke kruusal libisemist ja hüppamist ning olimegi all. Enda edust joovastatuna lõikasime veel mõnda kurvi, Hannes läks veidi järsemast kohast, Kelly kõndis natuke edasi ja tuli ka alla. Kokku hoidsime sellega umbes 1.5km ning kiirtee hääled hakkasid juba meieni jõudma. Õues oli juba üpris pime ning siis saime vähemalt taskulambiga vastutulevatele autodele endast märku anda. Tasus ikka osta see lamp.

Jõudsime kiirteeni, kus meie õnneks asuski bussipeatus ning peale pooletunnist ootamist hakkasimegi bussiga kilomeetreid neelama, et kodule lähemale jõuda. Bussist välja astudes pidime puujalakõnnakuga veel viimased pingutused tegema, et siis lõpuks ometi oma korteriuks avada ja diivanile pikali kukkuda. Selja taha jätsime 80 kilomeetrit läbitud maad, millest umbes 26 kilomeetrit käisime jala ning ikka pagana hea oli lõpuks kodus olla.

Kuigi see näeb välja nagu puu, siis tegelikult on tegu aaloe õiega, mis võib kasvada kuni 10m kõrguseks

Hannes ukerdas iga ääre peal senikaua, kuni Kelly lubas ka ronida. Siis kartis ta, et Kelly kukub kuristikku ja rohkem ei roninud.