Montana Roja ja koperdamine

Montana Roja

                                                                            01.01.2013-03.01.2013

Esimesel jaanuaril oli jälle Tenerife välja surnud. Kuna oli püha, siis absoluutselt kõik oli suletud, isegi hiina poed. Hiina poed! Siin tõmmatakse suletud poodidele ja kohvikutele suured trellid ette, mis tegi tänavad eriti kõledaks. Omakorda tähendas see seda, et siin polnud ka suurt midagi teha ning päeva saatsime mööda pesu pestes ja niisama jalutades. Päeval käis korraks meilt läbi ka Daniel, kes siiski enamikke lubatud asju polnud kaasa võtnud ja kuna Hannes oli putitamist vajavad asjad ise ära putitanud, siis polnud tal siin eriti midagi teha. Lubas siis järgmisel päeval meile televiisori, triikraua ja veel mõne asja tuua. Senikaua etendame televiisorit tooliga ja triigime käega, ongi omapärasem.

Teisel jaanuaril sadas vihma! Tegu oli küll õrna uduvihmaga, kuid siiski! Läksime kohe mõlemad akna peale vaatama, igaks-juhuks panime käed ka aknast välja, et katsuda, kas on ikka päriselt ka vihm. Tuleb siis välja, et Tenerifel siiski on vihmaperiood, nii et pole imestada, et siin praegu telkida ei tohi. Ilm oli ka harjumatult jahe ning karmid põhjamaalased on siin nii pehmeks muutunud, et ei tahtnud oma päikesepõlenud ninasid uksest välja pista. Nii möödus ka teine jaanuar kaarte mängides ja vihma üle imestades.

Neljapäeva hommikul aga oli päike jälle väljas ja vabandused logelemiseks otsas. Lähiajal kavatseme minna Teide vulkaanile ning seetõttu otsustasime ühe künka peal jalga harjutada. El Medanos asub pisike 171m kõrgune vulkaan Montana Roja, mille vallutamise endale päevakavasse kirjutasime. El Medano rand oli taaskord täis lohesurfareid, kes tuule abil laintel sõitu nautisid. Mäkkeminek kulges üsna lihtsalt ja paarikümne minuti pärast saimegi nautida vaadet ookeanile Montana Roja tipust. Mäe tippu oli ka pandud rist ja pilt sel suvel hukkunud noorest mehest, kes ilmselt oli sealt alla kukkunud.

Piltidel ei adu tegelikku kõrgust hästi ära

Istusime ja puhkasime mõnda aega ning hakkasime alla tagasi tulema. Teel oli palju kruusa ja liiva, mis tegi allamineku veidi keeruliseks, sest jalg tahtis pidevalt alt ära libiseda. Kordamööda koperdades liikusime allapoole ja lõpuks, kui olime juba mäelt alla jõudnud ja liikusime peaaegu tasasel pinnal, otsustas Kelly jalg siiski huumorit teha. Jalalaba väändus korra suunas, kuhu ta mitte poleks pidanud väänduma ja poole sekundi pärast oli Kelly siruli maas. Kuigi alguses oli üsna valus, siis ajas olukord ikkagi naerma ja nii ta seal valu- ja naerupisarate saatel enda jalga kirus. Lisaks kõndis meist paarikümne meetri kaugusel ringi porgandpaljas mees, mis tegi kogu olukorra veel koomilisemaks. 

Sõjahaavad

 

Kelly üritas taaslavastada oma kukkumist, kuid ei tulnud välja

Üritasime marraskil põlve veidi puhastada, mis väga hästi ei õnnestunud, aga hakkasime siis tagasi koju liikuma. Vahepeal sõime lohutuseks ühe hot dog-i   ja siis läksime bussi ootama. Bussisõit ilma Bono kaardita pole üldse nii soodne ja see pisike käik El Medanosse läks maksma 6€. Bono kaardiga oleks umbes poole vähem läinud, kuid me pole veel endale uut ostnud, aga ilmselt on igati mõistlik seda lähiajal teha.
Ülejäänud õhtu traageldas Kelly enda sõjahaavu ning põrnitses kurja näoga väänatud jalga, mis loodetavasti endast tulevikus märku andma ei hakka. Üks hea asi selle koperdamise juures siiski on- vähemalt on vasak ja parem põlv nüüd sarnased, ei olegi enam ainult paremal jalal haavad.

Naeratamine on nõrkadele

Monatana Roja El Medano rannast