Küüslaugusaiad ja katkised automaadid

7-8.01.13

Hannes oli esmaspäevaks Puertito de Güimaris kokku leppinud töökohtumise ning kuna hommik tõotas päikesepaistelist päeva, siis võtsime ka päevitusriided kaasa, et peale kohtumist veidi rannas peesitada. Enne minekut tahtsime veel ühest poekesest osta Bono kaarti, millega bussiga soodsam sõita oleks, kuid sealt teatati meile, et nad neid ei müü, kuigi eelmisel päeval olime Bono kaardi silti uksel näinud.

Sõitsime siis hingehinna eest Güimarisse, kus kohtumine toimus. See venis aga oodatust pikemaks ning päevitamisest midagi välja ei tulnud. Mõnda aega istusime lihtsalt niisama rannas ning siis käisime söömas. 3€ eest on Timoni kohvikus võimalik saada hiiglaslik võileib „Especial el Timon“, mille vahele on pandud kõike, mida köögist leida võib. Kõhu saab täis ning maitsev on, nii et kui keegi sinna satub, võime soovitada.

Võikud võivad siin head olla, kuid küüslauguleibadest ei tea nad siin ikka mitte midagi

Sularaha kasutasime kohvikus ära ning nagunii oli plaanis raha välja võtta, nii et ei muretsenud selle pärast üldse. Lõpuks kui pangaautomaadi juurde läksime, selgus aga, et automaat ei tööta. Hannes helistas panka, kuid seal ei mõistetud inglise keelt ning siis oli jama majas. Sularaha meil nii palju ei olnud, et bussiga koju sõita ning rohkem pangaautomaate Puertito de Güimaris ei olnud. Mõne kilomeetri kaugusel asus Güimari tankla ning panime oma panused sellele, et äkki seal on mingi automaat.

Siia vahele lisaks pildi ühest vahvast jäätisest, mida siin igas teises poes müüakse. Väga maitsev on, muuseas :)

Tanklasse jõudes selgus, et me peame edasi mõtlema, kuidas koju saada, sest mingist automaadist ei olnud seal haisugi. Seisime seal mõnda aega nõutute nägudega ja siis küsisime ühe mehe käest, ega ta juhuslikult San Isidro poole ei liigu. Tuli välja, et liikus küll, kuid küsis meie käest selle eest veidi raha. Alguses saime aru, et mees küsib 5€, aga kuna meil oli ainult 4€ sularaha, siis pakkusime seda. Mees oli nõus, aga autosse istudes tuli välja, et ta tahtis hoopis 15€. Tänasime teda viisakalt ja astusime autost välja, küll leiame siis mõne muu viisi, kuidas koju saada.

Läksime kiirtee äärde ootama bussi, mis viiks meid lähimasse linna, et saaksime seal raha välja võtta. Ostsime pileti Candelariasse, aga sellele linnale lähenedes saime aru, et meil kuluks korralikult aega, et sealt mingi pangaautomaat üles leida. Istusime siis vaikselt edasi ning mõtlesime, et sõidame senikaua edasi, kuni meid bussist välja visatakse ja lootsime, et ehk enne Santa Cruzi tähele ei panda, et me kuskil kössitame ja tüssu teeme.

Bussijuhil tundus olevat üsna ükskõik ja nii saimegi Santa Cruzi, Tenerife pealinna. Seal oli kohe bussiterminalis pangaautomaat ning putka, kus müüdi Bono kaarte. Nende kohta küsides selgus aga, et just sel päeval olid need otsas ja meil polnud võimalik neid saada. Müüja juhatas meid terminalist välja ja ütles, et väljas on automaadid, kust neid kaarte on võimalik osta. Nägime seal trammipeatustes tõesti kahte automaati, aga kui ühest ostma hakkasime, siis jooksis aparaat kokku. Tegime selle peale näo, et meie pole seda automaati kunagi näinud, veel vähem kunagi katsunud ja läksime üle tee teist automaati lõhkuma. Sealt saime endale lõpuks selle kauaihaldatud Bono kaardi ja saime hakata koju minema. Üks katkine pangaautomaat ja kojuminek võttis aega 4 tundi kauem, kui olime arvestanud.

Siinne prügimajandus on selline, et tänavatel on konteinerid, kuhu igaüks saab prügi viia, kortermajadel eraldi konteinerid puuduvad. Prügikaste on üldse üsna vähe näha, aga kuna koristajad sagivad tänavatel pidevalt ringi, siis tänavad räpased üldiselt ei ole. Pilku natuke kõrvale keerates aga võib tee ääres päris palju prahti näha.