1000 meetrit ja apelsinipuu

Kolmapäev, 12.12.12

Öösel saime üllatavalt hästi magada, kuigi maapind oli väga kõva ja telgis oli ka veidi jahe. Hommikul ärkasime kell 8, sõime natuke võileibu ja pakkisime oma asjad kokku. Kõndisime siis umbes pool tundi McDonald’sini, mis oma tasuta Wi-Figa on siiani meie jaoks ilusaim koht päikese all. Seal läheduses oli ka mitu supermarketit, päris supermarketit, mitte Balti jaama turubokse. Kelly läks nendesse madratseid otsima, aga hakkame juba arvama, et madratsid on kohalike jaoks midagi müstilist ja ebamaist, sest isegi suure poe matkaosakonnas, mis oli täis telke, magamiskotte ja grille, ei olnud tavalist telkimismadratsit.

Supermarketis müüdi igasuguseid molluskeid, kaheksajalgadest kalmaarideni

Tasuta Wi-Fi võlud nauditud, läksime bussiga edasi Playa de San Juani, et leida üles Royal Delphins atraktsioon, mis oleks pidanud meid delfiinideni viima. Kohale jõudes aga käisime infopunktist läbi, kus meile teatati, et meil on ikka jube imelik kaart, sest Royal Delphin asub üleüldse teises linnas. Mis siis ikka, ilm oli nii palav ka, et ei viitsinud kohe edasi liikuda, nii et viskasime üleliigsed riided seljast ja peesitasime tunnikese-paar päikese käes. Vahepeal tundis Kelly vastu ebatervet huvi üks Tenerife mesilane-herilane, mille peale Kelly kiljudes püsti kargas ja „KURAT!“ karjatas. „Ai-ai, ei tohi ropendada!“ kostus selle peale ühelt möödakäivalt mehelt. Pagana eestlased, jõuavad ka kõikjale, isegi välismaal ei saa herilaste peale vanduda.

Playa de san Juani rand

Hannes päikest nautimas

Kõrvetasime naha kergelt punakas-pruuniks ja läksime edasi Los Gigantese linna, kus infopunkti kohaselt oleks pidanud delfiinid olema. Seal aga selgus, et Los Giganteses pole kahte ruutmeetritki siledat pinda, kuhu saaks telgi püsti lüüa, kõikjal oli kivine ja mägine ning linn ise asus kalju serval. Käisime läbi sealsed hotellid, aga need olid meiesuguste seljakotirändurite jaoks ikka hirmkallid- 80 kuni 100€ öö. Delfiinid ei olnud seda meie jaoks väärt ja otsustasime järgmisesse linna edasi minna. Los Gigantese ainukeseks plussiks loeme seda, et Kelly sai sealt endale lõpuks rihmikud ning enam ei pidanud ta kuumavate jalgadega ringi käima.

Näide sellest, kui kivine ja mägine on Los Gigantes

Ostsime bussipileti Chigorasse, mis asub Los Gigantesest võib-olla vaid kilomeetri kaugusel, kuid mäe otsas, nii et jala oleks sinna meie raskete seljakottidega paras piin minna. Algas meie üsnagi ekstreemne bussisõit Chigora suunas, tee oli tohutult käänuline ja kulges peaaegu kuristiku äärel. Chigorasse tahtsime minna, sest lootsime, et seal on suurem võimalus kuskil telk maha panna, kuid sinna sõites nägime, et see on ikka päris lootusetu. Kõikjal olid vaid künkad, kivid, järsakud ja kaktused. Ainsad siledad maad, mida nägime, olid kellegi põllumaad ja mingit vihast soolapüssiga hispaanlast ka end taga ajama ei tahaks. Mõtlesime siis, et sõidame senikaua edasi, kuni meid bussist välja visatakse. Tee aina tõusis ja läks veel käänulisemaks, kuni meil mõlemal süda läikima hakkas ja Erjose külas lõpuks bussist maha tulime.
Erjos asub maapinnast umbes 1000m kõrgusel ning teiselpool suuri mägesid, mis saare keskelt läbi jooksevad. See tähendab, et sinna paistab vähem päikesevalgust ja kõrguse tõttu on temperatuur niigi madalam. Seda oli bussist välja astudes kohe ka tunda- kui muidu olime lühikeste pükste ja T-särgi väel, siis seal sai kohe jope selga pandud, Hannes pani mütsigi pähe. Samuti läks loodus veidi eestipärasemaks- kaktuseid enam ei olnud ning lõpuks nägime Tenerifel ka metsa, lehtpuude ja kuuskedega. Nägime seal ka oma esimest apelsinipuud (väga eestipärane), mille otsast kohe mõned apelsinid tasku pistsime. Täitsa head olid!

Kell oli juba 18, mis tähendas, et meile oli jäänud umbes tunnike päikesevalgust, mis omakorda tähendas, et telkimiskoha leidmisega läks jube kiireks. Õnneks ei pidanud me kaua otsima ning leidsime üsna bussipeatuse lähedal metsatukas endale hea koha. Lõime telgi püsti ja tegime oma gaasipliidil endale veidi kuuma suppi. Kõhud täis, oli aeg magama minna, järgmisel päeval tahtsime jõuda maailma vanima draakonipuuni ja Puerto de la Cruzi.

Telkimisplatsi otsimas

Ja telkimisplats leitud

Šveitsi vanapaar ja vana puu

Neljapäev 13.12.12

Öö ei kujunenud mitte mingit pidi mõnusaks ja heast unest ei saa siin juttugi olla. Temperatuur langes öösel alla 5 kraadi ning kuna meil mõlemal on õhukesed suve jaoks mõeldud magamiskotid ja ei olnud ka madratseid, siis oli meil tohutult külm. Erjoses oli ka äärmiselt niiske, mis lasi külmal veel eriti hästi kontidesse pugeda. Olime küll mõlemad riides nagu kubujussid, aga ikkagi oli väga külm. Ühel hetkel hakkasid kusagil kuked kirema ja juba suutsime rõõmustada, et ongi lõpuks hommik käes, aga kella vaadates selgus, et kell on alles 3 öösel ja Tenerife kuked on opakad.

Telk nägi hommikul selline välja

Lõpuks, kui mõne tunni olime suutnud magada ja kell 7:30 üles ärkasime, oli Kellyl nina tatine ja kurk kähe. Ronisime telgist välja ja tegime sooja saamiseks vana head hommikuvõimlemist, veidi uuemas kuues. Telefonist üürgas  „Oppa gangnam style“ ja mõnus soojendav hobusetants lõi vere veidi kiiremini käima. Ise mõtlesime, et väga huvitav võiks olla kellelgi meid vaadata- kaks siniste nägudega Ida-Eurooplast võsa vahel nähtamatute hobustega kappamas. Sooja sai igatahes sisse, tegime veel tassikese teed ja siis hakkas vaikselt juba inimesetunne sisse tulema.
Läksime siis bussijaama mingit bussi ootama, et sõita Icod de los Vinosesse, kus asub 1000- aastane draakonipuu, mis on omataoliste seas maailma vanim. Siin on bussidega nõndaviisi, et sa lähed lihtsalt bussipeatusesse ja ootad, mingit korralikku graafikut ei ole, lihtsalt ootad, kuni buss tuleb. Nii me siis olime seal umbes kolmveerand tundi oodanud, kui üks auto kinni pidas ja meilt busside suhtes nõu küsis. Seletasime siis siinset bussisüsteemi ja autos istunud Šveitsi vanapaarike loobus selle peale sealsest bussisõidust. Kuna nad ise tahtsid samuti draakonipuud vaatama minna, siis pakkusid nad meile küüti, mis oli igati teretulnud, sest ega me ei tea, kaua me veel oleks pidanud seal peatuses muidu istuma.
Tegu oli väga vahva ja rõõmsa vanapaariga, kes olid kolmeks päevaks rentinud auto, et saare peal ringi vaadata. Naine rääkis inglise keelt veidi paremini, kuid mehe „It iz a bjuutiful vether, iznt it?“ oli samuti väga armas. Tiirutasime veidi ringi ja oma õnneks saime aru, et me pole ainsad, kellel siin kohtade leidmisega raskuseid on- siin lihtsalt on kõik nii segane, et korra ja täpsuse armastajatel on siin raske orienteeruda. Lõpuks ikkagi leidsime draakonipuude kuninga üles ning tegu oli tõesti väga kauni ja majesteetliku puuga.

1000 aastat vana draakonipuu

Hannes pidi turistinägu tegema

Meid sõidutanud pankurid Šveitsist

Tänasime vanapaari nende lahkuse eest, soovisime vastamisi häid sõnud ja läksime kahekesi edasi. Icod de los Vinos oli üsna väike ja tavaline linnake, kus peale draakonipuu vaatamise suurt muud teha ei olnud. Jalutasime ühte bussipeatusesse, kus ootasime umbes tund aega bussi, et minna La Guancha linna, kus peaksid asuma telkimisalad. Lõpuks buss tuli ja siis saime teada, et oih- see buss sinna ei sõidagi, oodake järgmist bussi, mis tuleb kunagi hiljem. Lõime käega ja hakkasime lihtsalt kõndima, kuni jõudsime ühe tanklani. La Guanchast loobusime üldse ja tanklas asuvas bussipeatuses hakkasime ootama järgmist bussi, millega siis loodetavasti jõuaksime Puerto de la Cruzi. Jälle umbes tund aega ootamist ja siis saimegi bussile, mis seekord meid ka meie sihtkohta kohale viis.

Ilus lill, mis pidi väga-väga mürgine olema

Icod de los Vinoses 

Puerto de la Cruzis asub Loro Parque, mille reklaame on terve saar täis ja koht ise väidab, et kui sa pole käinud Loros, pole sa Tenerifel käinudki. Tegu on vee- ja loomapargiga, kus toimuvad vaala- ja delfiinishowd, akvaariumites ujuvad haid, oma hoones paterdavad ringi pingviinid jne. Seda kuulsat parki kavatseme kindlasti ka külastada.
Puerto Cruzi jõudes vaatasime www.booking.com lehelt, kas siinkandis on äkki mõnda soodsat hotelli pakkuda. Leidsime ühe pakkumise ja lootsime, et äkki ei pea seal lehel tuba ära broneerima, vaid saame kohe kohapeal sama hinnaga. Otsisime siis hotelli üles ja küsisime üle, seal öeldi meile ühe öö hinnaks 30€. Istusime maha, tegime booking.com broneeringu, ootasime pool tundi, kuni registratuuri jõudis broneeringu kohta faks ja saime sama toa 20€ eest. Siinkohal julgeme siis soovitada kõigile ränduritele www.booking.com lehte, millega võid kokku hoida kümneid eurosid.

Jõuluks palmile sokk selga

Puerto de la Cruz- järgmine mägine koht

Apartmendis panime kuivama oma Erjoses läbi ligunenud telgi ja laadima kogu kaasasoleva elektroonika. Puhkasime tunnikese ja läksime otsima McDonald’sit, kus Hannes sai enda tööasjadega tegeleda ja Kelly sai Happy Mealist endale mänguasja. „Happy meal“ väärib oma nime, sest sealt saadud mänguasi on juba praeguseks meie lemmikesemeks kujunenud. Jänes, kes haarab enda seljalt bumerangi ja viskab selle kaugustesse- no kas pole mitte äge? Kelly mõtles selle küll mõnele lapsele anda, aga nähes, millise rõõmuga Hannes pisikest bumerangi mööda tuba loobib, ei olnud enam südant seda temalt ära võtta.

Happy Meal-i jänku

Korterisse tagasi jõudes tegime vahelduseks korraliku õhtusöögi, mis ei koosnenud saiast ja Maggi pakisupist. Sõime vatsad täis, käisime duši all ja kukkusime voodisse. Nii hea on magada soojas toas, kus ei teki köha ja nohu ning pehmel voodil, millel ei hakka iga su liiges valutama. Homme on plaanis külastada Loro Parque-i, et mõne hai või raiga tõtt vaadata ja gorilladele silma teha.

Roheline mõtlemine on siin rohkem au sees- poes kilekotte ei pakuta, vaid müüakse riidekotte, mille hinnaks on 0.04€

Kui Eestis kirjutatakse seinale "хуй", siis siin kirjutatakse lihtsalt: "TERE!!!"

Loro Parque

 14.12.12

Kell 9 oli äratus, sõime hommikusööki ja hakkasime endale ööseks uut hotelli otsima. Kavatsesime veel üheks ööks Puerto de la Cruzi jääda, sest siis saame oma seljakotid Loro Parques käimise ajaks hotelli jätta. Samasse hotelli aga ei tahtnud jääda, sest tegu oli üsna ligadi-logadi kohaga. Natuke booking.com lehel tuhnimist ja hotell oligi leitud.

Uus hotell asus meile üsna lähedal, mis tähendas väikest jalutuskäiku ja juba saimegi oma kotid üle ukse tuppa visata ja Loro Parque poole minema hakata. Kelly Erjosest saadud nohu oli öö jooksul  endale seltsiliseks hankinud ka väikese köha, kuid lootsime, et vast midagi väga hullu ei ole. Kõndisime mööda rannapromenaadi väljakule, kus me pidime saama Loro Parque rongi peale, mis meid parki kohale sõidutaks. Vahemärkusena võime öelda, et sealne rand on küll väga ilus oma hiiiglaslike lainetega, kuid promenaad ise on ääretult ebameeldiv koht, sest iga 10 meetri tagant üritab mõni mustanahaline sulle käekette, kellasid või värvilisi päikeseprille maha ärida. Ja kui neid õnnestub vältida, siis üritavad restoranide sisseviskajad sind oma söögikohta meelitada ja flaiereid pihku toppida.

Väljakul pidime umbes 15 minutit ootama ja saimegi Loro Parque rongile, mis meenutas välimuselt neid väikseid ronge, mis Tallinna Loomaaias lapsi sõidutavad. Rong just oma kiirusega ei hiilanud ja tossu tuli ka mehiselt, kuid sõit parki oli iseenesest üsna vahva ja meeleolukas.

Olgu kohe öeldud, et Loro Parque on üks tohutult vahva koht, kuhu kindlasti peaks tulema igaüks, kes Tenerifele satub. Park on suur ja lopsaka taimestikuga ning loomadele on loodud väga inimlikud tingimused. Parki sisse jalutades teeb fotograaf sinust koos kahe papagoiga pilti ning soovi korral võid väljudes endale selle pildi mälestuseks kaasa osta.

Loro Parque on kuulus oma showde poolest ja seepärast oli ka meie eesmärk kõikidele nendele jõuda. Esimesena käisime vaatamas merilõvide showd ning tegu oli väga nunnude tegelastega, kuigi natuke varjutas meie jaoks showd see, et enne algust nägime sedamasama laval laia naeratusega treenerit väga tülpinud ja kurja näoga tagaruumidesse minemas. Tekitas tunde nagu need merilõvid on seal kõige rohkem piitsa saanud oma trikkide selgeksõppimise ajal. Loodame, et see nii siiski ei ole ja merilõvid on oma trikid selgeks saanud puhtalt prääniku abil.

Järgmisena vaatasime delfiinide showd ja siis oli mõõkvaalade etteaste. Mõlemad on lihtsalt võrratult kaunid ja neid etendusi on raske sõnades edasi anda. Tegu on niivõrd suurte ja võimsate, samas nii hellade ja armsate loomadega. Hannes leidis, et mõõkvaalade nimi peaks olema nunnuvaalad. Etendused olid nii lummavad, et Kelly unustas nende ajaks oma halva enesetundegi ära ja leidis, et ta oleks ilmselt üks õnnelikuimaid inimesi, kui saaks sellise koha peal töötada. Võrratu, lihtsalt võrratu.

Showde vahepeal käisime ka muid loomi vaatamas ning kõige vahvamad olid kindlasti pingviinide maja ja akvaariumihoone. Läbi akvaariumi viis klaastunnel ja nii said nautida oma pea kohal ringi ujuvaid haisid, raisid ja muid veeloomasid. Pingviinide hoones paterdas ringi mitu erinevat pingviinide liiki ja kuna seal oli samuti kõik klaasist, siis võisid ka näha, milline näeb välja üks rõõmus ujuv pingviin.

Pargis oli veel palju muud huvitavat, millest osa saate meie piltidelt nautida. Etendustest oli meil veel jäänud vaadata lindude show, mis oleks kindlasti palju lõbusam olnud, kui Kelly enesetunne poleks nii halvaks läinud. Kraadiklaasi meil küll kuskilt võtta ei olnud, kuid käega katsumisest ja enesetundest võime järeldada, et ilmselt oli köhale ja nohule juurde tulnud ka palavik. Õnneks oli lindude etendus viimane ja peale seda läksime tagasi hotelli, kus sai kohe võetud palavikku alandav tablett.

Peale tunnikese möödumist läks enesetunne veidi paremaks, kuid veel ei oska arvata, mis saab järgmisest päevast, mil plaanisime edasi liikuda ja telkima minna.

Pingviinide hoone

 

Kaktusega

Akvaarium

Punta del Hidalgo ja metsik loodus

15.12.12

Hommikul oli äratus kell 10. Kelly veel köhib ja on nohune, kuid leidis, et veel üks päev hotellis ilmselt üleöist imelist paranemist ei too, nii et otsustasime siiski oma asjad kokku pakkida ja edasi minna. Tahtsime jõuda Punta del Hidalgosse, kus kõigi eelduste kohaselt peaks olema mingisugune telkimisplats. Ükski buss sinna otse ei sõitnud, nii et pidime minema läbi La Laguna.

Veel üks Red Bull, mida Eestist ei leia

Ei saaks öelda, et siin väga jahe on :)

La Lagunas jalutasime ringi ja üritasime leida mõnda kauplust- oli vaja veidi süüa osta ja madratseid meil ka veel ju ei olnud. La Laguna on sarnane meie Tartuga ehk enamik kohalikest on üliõpilased ja linna keskel on suur vanalinn. Käisime päris pikalt, enne kui ühe suurema poe leidsime, kuid madratsitest me ilmselt võimegi ainult und näha, sest neid lihtsalt ei ole siin saarel. Siit õpetussõnad kõigile, kel plaanis Tenerifele telkima tulla- VÕTKE OMA MADRATS KAASA! Tenerifelt on võimatu neid leida ja sa võidki jääda neid otsima.
Läksime siis bussijaama tagasi ja sõitsime Punta del Hidalgosse. Teel sinna nägime, et siinpool saart on igal teisel aias oma apelsinipuu ja loodus on siin ikka palju ilusam. Kohale jõudes võttis aga algul veidi sõnatuks- olime siiani põhiliselt ringi liikunud turistipiirkondades, mis on kõik ilusti üles vuntsitud, aga Punta del Hidalgo näol on tegemist väikese kalurilinnaga, kus paljud majad on räämas ja inimesed räsitud.

Banaanipuu Punto del Hidalgos

Kõndisime siis edasi ja jõudsime mere äärde ning peab tunnistama, et vaene kalurilinn või mitte, loodus on siin väga võimas. Linn asub Monte de las Mercedese mäestiku jalamil, rannikut kaunistasid suured kaljud ja mäed, mis polnud linnasid täis ehitatud ning meri oli helesinine ja vihane. Lained olid mitme meetri kõrgused ja ajasid kogu rannikuääre paksu valget vahtu täis. Selle vahu seest üritasid mõned mehed kaldalt ka kala püüda, aga kahjuks ei oska öelda, kas nad sealt midagi ka said.
Mööda mereäärt lookles mõne kilomeetri pikkune matkarada, mis pidi viima telkimisplatsini. Kohalikust infopunktist küll öeldi meile, et praegusel aastaajal on telkimisplats suletud ning telkimine keelatud, aga me otsustasime ikka üle vaadata, eks pimedas ja salaja saaks ikka telgi püsti löödud. Läksime mööda rada edasi ja peatusime iga mõne aja tagant, et imetleda vahutavat ja möllavat merd.

Lõpuks leidsime telkimisplatsi üles ja meie rõõmuks avastasime, et see on täitsa avatud. Tegu ei ole sellise telkimisalaga nagu meie harjunud oleme, vaid aiaga piiratud suure platsiga, kus on mitukümmend väikest platsi, mis kõik on hekiga eraldatud. Olemas on WC-d, dušid ja lisatasu eest on igal platsil võimalik kasutada ka elekterit. Platsid on piisavalt suured, et sinna saab parkida ka oma karavani, mida mitu inimest olid ka teinud. Tegelikult olime meie ainsad telkijad, kõik teised ööbisidki seal karavanides. Öö sellisel platsil maksab umbes 7€, olenevalt sellest, mitme inimesega sa oled ja millega sa seal ööbid.

Teatud koeratõud olid telkimisalal keelatud

Veidi koomiline seik oli meil telkimisala registratuuris, kui läksime end sinna ööseks sisse kirjutama. Registratuuris istuv härra rääkis telefoniga ja tema hääletoonist ja olekust võis välja lugeda, et tegu oli erakõnega. Seisime siis kahekesi registratuuri ees ja ootasime, millal nüüd meie poole pöördutakse. Härral hakkas vist veidi imelik, et me seal niiviisi seisame ja teda vaatame, sest natukese aja pärast keeras ta meile selja ja rääkis telefoniga edasi. Mis siis ikka, ootasime kuni tal semuga jutud räägitud said ja meiega tegelema hakati. Mees siiski heastas oma algse käitumise väga muheda ja toreda olekuga, tundis huvi, kust me pärit oleme ja vastust kuuldes väristas õlgu, sest Eestis on ju jube külm. Lisaks küsis Hannese käest, kas tal on viikingite nimi ja tahtis teada, kuidas öeldakse: „Eesti Vabariik“.

Meie platsike

Panime oma telgi üles ja läksime linnakese peale poodi otsima, kuid kuna praegu on laupäev, siis polnud see üks väike kohalik poekegi enam lahti ja nii jäime ikka oma madratsist ilma. Läksime tagasi, tegime gaasipliidiga endale veidi vana head Maggi pakisuppi, kuhu hakkisime mõnuga küüslauku sisse, lootuses Kelly veidi tervemaks ravida ja Hannest haigusest hoida.
Homne päevaplaan näeb ette Santa Cruzi külastamist ja hellitame siin lootuseid, et äkki ikka Tenerife pealinnast on võimalik leida selliseid müstilisi esemeid nagu telkimismadratseid.

Abstraktne majakas Punta del Hidalgo matkarajal

Kommipood ja tamiiliga uks

16.12.12

Öö väikeses kalurilinnas osutus meie senini parimaks telkimisööks. Kuigi olime mere ääres ja meri lainetas ning vahutas, siis telkimisplatsi peal oli üsna tuulevaikne ja rahulik. Isegi kui mõni tuuleiilike tabas, siis ka see oli pigem mõnusalt soe kui lõikavalt külm. Kuigi küljealune oli ikka kõvavõitu, saime mõlemad öösel üsna hästi magada.
Pakkisime oma telgi kokku, panime seljakotid selga ja hakkasime liikuma Santa Cruzi, Tenerife pealinna. Santa Cruzi bussijaamas otsisime internetist endale ööseks hotelli ja leidsime üsna kesklinna ühe väikese külalistemaja. Broneerisime siis kohe ära ja hakkasime seda otsima. Külalistemaja üles leides aga ei teadnud, kas nutta või naerda- hoone ise nägi välja nagu ta oleks juba aastaid tagasi hüljatud, lisaks olid ka kõik uksed suletud. Hakkasime juba arvama, et meile on tünga tehtud ja seal ei olegi mingit külalistemaja. Hannes helistas siis broneeringul olevale telefoninumbrile, kust meile öeldi, et külalistemaja pidav inimene on pereasjus hetkel eemal ja me peaks paari tunni pärast tagasi tulema.
Need paar tundi veetsime siis McDonald’sis internetis asju ajades. Läksime tagasi külalistemajja, koputasime uksele ja ootasime, millal keegi seda avama tuleb. Nägime läbi ukseklaasi, kuidas tamiil ukselinki tõmbas ja uks lahti vajus- vot milline high-tech tehnoloogia. Ukse avanud vanem mees, kes muuseas ei osanud sõnagi inglise keelt, juhatas meid meie tuppa, maksime toa eest ära, tänasime viisakalt ja kohe kui ta silmapiirilt kadunud oli, vaatasime Hannesega teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Meie tuba nägi pigem välja nagu mõni sõjaväekasarmu või vangikong- toas oli kaks vedruvoodit, seinas põles üks pirn, põrandat kaunistas puiduimitatsiooniga linoleum ning riiete jaoks oli üks logisev riidekapp.

Meie toa turvaline uks

Leidsime, et parem on oma asjad sinna jätta ja linna peale minna, et võimalikult vähe aega selles toas veeta. Jalutasime jõulukaunistustes särava Santa Cruzi peal ringi ja leidsime ühe kommipoe, mis oli igatpidi värviline ja maast laeni erinevaid maiustusi täis. Kaine mõistus kadus tol hetkel ja kühveldasime kotti igasuguseid erinevaid komme, et end nendest hiljem iiveldamiseni täis õgida. Igaks-juhuks võtsime veel ühe jäätise ka.

Kommi, kommi ja veel kommi!

Komme ja jäätist süües läksime edasi ning üritasime leida mõnda poodi, mis oleks veel avatud ja mille valikus oleksid ka madratsid. Kuna oli pühapäeva õhtu, siis enamik kaupluseid olid suletud ja linn ise tundus mõnel tänaval üsna surnud olevat. Ainult usinad hiinlased hoiavad oma poode hiliste õhtutundideni lahti ja hurraa selle eest, sest me saime endale madratsid! Selja taha on jäetud ajad, mil ärkasime hommikuti kivikujuliste sinikate ja tatiste ninadega, sest lõpuks on meil päris enda hiina madratsid!

Rõõmupisarate ja õnnevärinaga läksime külalistemaja poole tagasi, kus heitsime magama oma vedruvooditele ja nägime magusaid unenägusid usinatest hiinlastest, kes meile aasal madratsitega vastu jooksid.

Kelly läks õnnest näost siniseks